Huvitav kuidas elu muutub. Ja kui kiiresti ka veel, kas pole?

Mõtlen siin, et alles 3-4 aastat tagasi, olin omadega kohas, kus ma ei julgenud mitte kuhugi reisida. Ma ei tea miks või kust see hirm täpselt tuli, aga umbes kahel korral jätsin lihtsalt lennukile minemata ja reis jäi ära. Hästi imelik värk, sest varem mul sellist hirmu ei olnud, elasin ju ometigi mitu aastat välismaal. Aga siis mingil hetkel midagi muutus, hakkasin kõike kartma ja ärevus süvenes. See oli nii õudne aeg.

Sõpradele rääkisin, et kuhugi mina ei reisi ja mitte midagi näha ei taha – kodus on nii hea turvaline. Olin kindel, et järgmine lennuk millele istun, kukub alla. Või siis otsustab keegi ennast minu kõrval õhku lasta, või plahvatab mul kõhus pimesool. Pärast pikka teraapiat ja tööd enesega, leidsin endas jälle selle julguse ja lendasin Barcelonasse sõbranna pulma. Oli hirmus küll, aga täiega seda väärt!

Sealt edasi tuli juba paar tööreisi, ja lõpuks aastal 2018, otsustasin, et reisin nii palju kui jaksan (ja rahakott lubab). Ostsin endale isegi uue kohvri, et asi ametlik oleks. No ja nii ma reisisingi, mitu korda Londonisse, Pariisi, Budapesti, Maltale ja Lissaboni. Tegin aastas umbes 14 lennureisi ja ei kukkunudki alla. Iga reisiga kasvas enesekindlus ja tundsin aina rohkem rõõmu. Rääkimata nüüd aastast 2019, kus reiside ja lendude arv on juba eelmist aastat ületanud.

Mis toobki mind tegelikult jutu mõtteni, et üks suur Budapestis elamise eelis on reisimine. Lennupiletid on lihtsalt nii mõistliku hinnaga, et käi kasvõi iga nädal kusagil. Meie plaan on võimalikult palju käia ja näha. Järgmiseks sihtkohaks on Pariis (D. ei ole käinud ja ma lubasin ta Crazy Horse kabareed vaatama viia), aga meil on ka juba piletid minu sünnipäevaks Rooma. Ehk õnnestub veel Novembris teha ka üks pikem nädalavahetus Viinis. Järgmisel aastal tahaks jõuda kindlasti ka Horvaatiasse, Sloveeniasse ja Tenerifele.

Et siis selline postitus sai..

Kohe-kohe on möödas üks kuu siia kolimisest, ja kätte on jõudnud see kardetud igatsemise periood. Ma ju tegelikult teadsin, et see tuleb! Enne siia kolimist teadsin juba ette, et mingil hetkel ta mind kollitama tuleb. Olen ju ennegi kodust eemal elanud, ja tean mis tunne see on. Imelik on aga mõelda, et juba rohkem kui kümme aastat tagasi nutsin kibedaid pisaraid, iga kord kui koduga hüvasti jätsin. Aga seda kogemust mis ma sain, ei vahetaks mitte millegi vastu! Kõige suuremat rõõmu valmistasid muidugi need õhtud kui vanavanemad helistasid, või emaga telefonis rääkida sai. Siis veel ei olnud seda nutielu ka, et saaks videokõnesid teha.

No igatahes, see rõve hetk on nüüd käes! Üks õhtu voodis uinudes, unistasin sellest, et oh kui vaid ometi saaks emaga koos Prismasse toidupoodi minna ja vaadata hindu eurodes. Isegi mõte sitasest Tallinna sügisilmast ei tundnud vastik. Aga eks koduigatsus olegi loomulik nähtus, ja enam-vähem kõik inimesed, kes elus kuhugi kolinud on, teavad millest ma räägin. Ma üritasin end vaimselt ette valmistada selleks, kuid praegu pean endale ikkagi mitu korda päevas mõtetes märkusi tegema. Kuna ma olen paar viimast nädalat siin oma tervisega kimpus olnud, tuleb see koduigatsus kohe eriti peale.

Mõtlesin, et panen siia kirja paar asja/mõtet/tegu mis mind tusatuju hetkedel aitavad. Ja kui jälle nutt kurgus, loen oma nimekirja üle ja tegutsen vastavalt.

Loe mõnda head raamatut või vaata seriaali
Minu puhul aitab eriti hästi kui loen Harry Potterit või vaatan mõne osa Sõpru. Need on minu kaks lemmikut, ja alati kui on mingi raskem periood, leian nendest tuge. Vahel on lihtsalt hea kui taustaks mängib mõni tuttav asi.

Mõtle sellele, et sa ei ole ainus kes kuhugi kolinud on
No näiteks üks õhtu mõtlesin Sandrile, kes ka “üheks aastaks” Maltale kolis. Või Karmenile, kes ära armus ja minema kolis. Või siis Gosiale ja Olafile, kellel oli eriti keeruline algus, aga nüüdseks juba mitu aastat UKs elavad. Mul on tegelt nii palju sõpru, kes on kuhugi kolinud, kas siis ajutiselt või pikemaks ajaks. Lohutan end sellega, et eks ka nendel oli alguses raske.

Helista oma perele ja sõpradele
Enam ei ole aasta 92 ja välismaale helistamine ei “maksa 500 krooni!” Õnneks ma videokõnetan ema ja õega ikka mitu korda nädalas. Isegi siis kui pole millestki rääkida, on tore kuulda, mida ema Prismast ostis või mis nalja tal tööl sai. On ikka kuradi äge, et tänapäeval nutiajastul saab helistada ja vahtida tõtt korraga.
Vantsidele proovin ikka korra nädalas teada anda, et elus olen. Nad nüüd loevad mu blogi ka (tsau vanaema ja vanaisa, ma väga igatsen teid)! Sõpru proovin ka mitte ära unustada ja ikka küsin, et kuidas läheb. Nii hea tunne on vahest kellegagi olmemuredest lobiseda.

Leia endale tegevust ja ära istu kodus
No siin linnas ei tohiks küll sellega probleemi olla. Siin on nii palju teha ja näha. Üritan hetkel kaasa minna kõige pakutavaga, aga varsti peaks endal ka pea per*est välja tõmbama, ning ise midagi välja mõtlema. Praeguses to-do listis on Salvador Dali ja üks fotonäitus.

Tee trenni ja liiguta ennast
Eelmisel talvel kui ma 4-5x nädalas trennis käisin, olin ma maailma rahulikum inimene. Tean, et trenn mulle sobib ja teeb mind hästi õnnelikuks. Kuna ma praegu olen siin järjest oma tervisega kimpus olnud, pole saanud veel end trenni vedada. Tahan kindlalt endale leida ka ühe tantsutrenni, isegi kui ma tunnis käpard olen ja millegagi hakkama ei saa. Ühtlasi on mul 2020 aasta Mai kuuks plaanis treenida sikspäkk. 2019 aasta Maiks oli mul plaanis kaotada 15 kilo, mida ma ka tegin.

Ei tohi unustada ennast kui indiviidi
Mul on komme ennast ära unustada. Proovin endale meelde tuletada, et miks ma selle väljakutse vastu võtsin ja miks ma seda teen. Ennekõige teen seda ju iseendale. Kui ma oleksin Tallinnasse jäänud, oleksin neljandat aastat läinud samasse kontorisse ja teinud sama asja. Mida ma oma personaalses elus teinud oleksin, ei tea. Kogemus mis ma siit saan, laiendab mu silmaringi ja õpetab mulle loodetavasti palju uut. Mõtlen praegu palju rohkem tulevikule ja sellele, et mida ma päriselt elus teha tahan ja millist elu elada. Ma ei taha keskpärast elu, et lihtsalt läbi ajada. Ma tahan kogeda, näha ja õppida.

Ole kursis mis kodus toimub
Pean tunnistama, et selles olen eriti halb. Teen vahepeal Postimehe lahti küll, aga vastu vahib suht alati mingi idiootsus, ja panen lehe kinni ära. Pean leidma endale selle aja, et ERRist uudiseid vaadata. Vahepeal tahaks lihtsalt mõnda eesti keelset saadet vahtida.

Leia endale sõbrad
Appi! Kuidas seda veel tehakse?

Ma loodan, et lõpuks kui ma terveks saan, ja kõik paberimajandus siin korda saab, tekib mul siin ka turvatunne. Nii ebamugav on viibida riigis, kus sa keelt ei mõista ja täpselt aru ei saa kuidas miskit käib. Aga eks see õpetab enda eest rohkem seisma.
Ootan Oktoobrit juba väga, sest siis mind ootab nädal aega sügiseses Londonis. Meile tulevad külla D vanemad, kes on täiega toredad. Veel läheme mõneks ajaks Pariisi sügist nautima ja ühele kontserdile. Ja sinna otsa tuleb mulle külla ka emme. Jeeeeeee!

Tsau,

Hetkel mil sai enam-vähem selgeks kolimise kuupäev, hakkasime kohe endale Budapesti kodu otsima. Enne suuremaid otsinguid tegin veidi ka eeltööd, rääkisin sõpradega kes siin varem elanud, et kus tasuks elada ja kus kindlalt mitte. Soovitusi tuli omajagu ja eks kõigil on ikka oma arvamus.

Kes veel ei tea siis Budapest jaguneb kaheks; on Buda ja on Pest. Nende vahel jookseb Doonau jõgi, mille keskel on ka paar saart (nt Margareti). Siin linnas elab rohkem kui 1,7 miljonit inimest ja pindala on tal 525.16 km². Linn on jaotatud 23 erinevaks ringkonnaks, mis omakorda jagunevad erinevateks linnaosadeks. Aga palun, siin oli teie tänane geograafia tund!

Buda pool on mägine, pisut privaatsem ja kuuldavasti olla seal ka suvel veidi rohkem õhku. Käisin üks kord Rozsadombis luurel kah, seal on hästi ilusad suured eramajad ja sitaks sisalikke. Nagu sitaks! Kujutan siiski, et Buda poolel võib olla igav elada, sest enamik elust toimub siiski Pestis. Veidi selline Viimsi värk- tundub tore aga ise ei koliks.
Buda poolel oli päris mitu ilusat korterit ka üüriks, kuid otsustasime, et ei viitsi iga päev tund aega kommuutida. Kuigi transport on siin päris okei ja käib suhteliselt tihti.

Pesti poolel on siis “põhivärk”. Siin on parlament (ei, mitte see klubi) ja kohad kus Ryan Gosling elas ja hängis, kui Blade Runnerit filmiti. Meie elame seitsmendas linnaosas juudi kvartalis, mis on täis turiste, restorane, elavat muusikat ja väikseid ägedaid poode.

Selle õige kodu leidmine väga kerge ei olud. Esiteks sellepärast, et me ei olnud siin kohapeal, et kortereid vaatamas käia ja teiseks sellepärast, et kätte oli jõudmas September, ja vist kõik maailma tudengid otsisid ka kodu. Lisaks kõigele, olin kuulnud lugusid, kuidas Budapestis on üürimine nii odav, mis andis korralikult ainest mu kujutlusvõimele, kuidas ma lahkun siit riigist rahapakke seljas tassides, sest üürile ei kulunud ju midagi. Alatu vale!

Kauni kolmetoalise sõpradega jagamiseks, võib leida 1000 EUR eest. Ühe inimese stuudiokad jäävad sinna 400-500 EUR kanti ja nunnu paarikese korteri leiab vast 650-900 EURiga. Toad on 300-350 EUR kanti. Ma muidugi võin siin ajada täieliku kämarajura, aga need on need hinnad, mida mina olen näinud. Need korterid mida ma ise vaadanud olen, on enamasti ka väga-väga ilusad, uued ja heas asukohas. On muidugi ka erandeid ja odavamalt saab ka, aga mulle tundub, et see on suht joppamise küsimus. Aga, et kust siis kortereid vaadata? Ma vist kammisin tulutult läbi kõik kinnisvaraportaalid, nt nagu:

• https://www.nestpick.com
• https://www.towerbudapest.com
• https://apartmentsofbudapest.com

Kinnisvaraportaalid on üldse siin veidi imelikud ja ajast maha jäänud. Lõpuks aga otsustasin kasutada vanahea facebooki ja ühinesin kõikvõimalike gruppidega, nt nagu:

• Rent a flat/room in Budapest
• Budapest flats apartments rent
• Budapest alberlet keresök

Panin kõik notificationid  peale, et ei jääks ühestki kuulutusest ilma. Ja siis hakkasime järjest kirjutama ja aegu kokku leppima. Tegelikult lendas D. paariks päevaks siia, et ära tuua paar kohvrit ja käia kortereid vaatamas. Kes siin kodu hakkab otsima, siis kindlasti soovitan koha peal olla, sest piltidelt on korterid hoopis teistsugused. Näiteks mõnes korteris oli hallituse lõhn, niiske ja pime. Tagatisrahaks võtakse tavaliselt kahe kuu üür.

Meie leidsime endale väga mõnusa korteri väga heas asukohas. Maja asub küll kõige rahvarohkemal tänaval, mis on täis baare ja restorane, aga meieni see lärm ei kostu.  Meil on ka vaiksesse sisehoovi privaatne rõdu, kus on mõnus hommikuti kohvi juua ja juttu ajada. Huvitav oli aga see, et käisime lausa notaris üürilepingut allkirjastamas. Siin pidi olema seaduses paar auku, et kui sa näiteks otsustad üüri mitte maksta, pole korteriomanikul sind õigust välja tõsta. Noh selline puuküürniku värk, et parem on kõik notariaalselt ära kinnitada.  Üürileping on üldse siin väga tähtis paber, sest selle põhjal sa saad endale aadressi kaardi, millega saad omakorda pangakonto avada ja arstiabi. Ilma selleta oled suhteliselt tühi koht.

Aga vott, see postitus venis nüüd oodatust pikemaks. Lähen teen miskit muud ja kirjutan siia jälle kui midagi pähe tuleb.

E.

Tere-tere!

Möödunud on veidi rohkem kui aasta, mil viimati siia oma nägu näitasin. Suure suuga lubasin ju, et kirjutan kuidas roosast köögist sai korraga must, ja üleüldse lubasin olla parem postitaja.

No tegelikuses läks kõik teisiti ja asjad muutusid, ikka täiega! Remontika sai otsa ja romantika kah. Korteriprojekt läks pausile; liistud ei leinud kunagi oma teed korterini, ja ega väga ei olnud energiat edasi nokitseda kah. Tänu ühele toredale töömehele sai vähemalt esik uue kipsikuue, kuid ootab nukralt pahtli-ja värvikihti.

Millalgi märtsis käis mul külas Nipiraamat, kes kusonkodust loo kirjutas. See oli üks mega tore kogemus. Ma ju alati unistasin, et kusonkodu lõpuks ajakirja jõuaks! Artikkel ilmus nii ajakirjas kui ka veebis, pildid olid imeilusad ja tekst sai nii mõnusalt kirja pandud. Loodan, et mõned ikka jõudsid ajakirja lehitseda ka. 🙂

No ja siis läks aeg edasi ja ma kolisin hoopis Ungarisse. Kusonkodu’s elavad praegu kaks hästi toredat üürilist ja mina elan siin Budapestis ühes mõnusas korteris.

Ma proovin blogile uue võimaluse anda, sest tunnen, et mul on siin võõras riigis vaja mingisugust tuttavat väljundit.

Järgmise korrani,

E.