Niisama juttu · vannituba

Koristada on lust!

Nonii, sõbrad!

Mul on nüüd lõpuks ometi puhkus, ning proovin siia mõned read kirja panna. Kuna mulle tegelikult hirmsasti meeldib koristada, mõtlesin täna, et kirjutan siia veidi oma koristamisharjumustest ja näitan mõningaid pilte vannitoast. Vannituba pole küll päris 100% valmis veel, aga noh, pole hullu!

Umbes viis aastat tagasi tegin otsuse muuta oma tarbimisharjumusi. Alustades sellest, et vahetasin välja kõik kreemid-shampoonid-hügieenitarbed looduslike ja ökode toodete vastu… no ja lisaks sellele vahetasin välja ka kodukeemia, kuigi üldiselt kasutan kodukeemiat võimalikult vähe. Vanasti mulle meeldis osta igasuguseid värvilisi keemiatooteid ja nautisin kui pesu lõhnas tugevalt 3 päeva. Nüüd kui sellele tagasi mõtlen judistan end õudusest.

Mis aga puutub koristamisse, siis on mul kodus ainult 4 erinevat mikrofiiber lappi (1 rõvedateks töödeks, üks tolmu võtmiseks, üks akende/peeglite jaoks ja üks pindade poleerimiseks). Uude koju kolides soetasin ka Kärcheri aurupesuri, mis oli üks kuradima hea otsus! Kuigi, ega see nüüd mingi imemasin ole, et eemaldaks 5a kogunenud katlakivi ühe liigutusega, aga kui piisavalt tihti koristada, teeb ta koristamise imelihtsaks. No ja siis on mul kaks öko-šmöko spreid ja ka korralik tolmuimeja (millele lisaks olen ostnud mitu erinevat filtrit).

DSCF2259

Äärmiselt tähtis on hoida ja hooldada kodumasinaid regulaarselt, sest see tagab neile pika eluea. Minu pesumasin saab regulaarselt katlakivipesu (äädikas + 100C, või mõni vastav tablett/pulber). Puhatan ka masinat seest lapiga ja mitte kunagi ei jäta masina ust kinni pärast pesu pesemist. Lisaks sellele ei jäta ma ka kunagi masinasse pesu kauemaks kui paar tundi. Mul on selle kopituse haisu vastu allergia.
Tolmuimejaga on sama lugu. Ma ei saa aru miks peaks tänapäeval keegi veel viitsima möllata tolmukottidega. See on ju loodusele halb, mõttetu liigtarbimine ja prügi tootmine. Kõige mugavam on konteineriga tolmuimeja. Konteinerit saab pärast igat koristamist hõlpsalt puhastada. Mul on Samsungi tolmuimeja, millel on kolm erinevat imemisvõimet (tugev, keskmine, nõrk), konteiner mis eraldab tolmuprahi raskemast prahist ja vahetatavad filtrid. Ostsin ka mitu filtrit, mida vahetan pärast igat koristamist. Musta filtri viskan lihtsalt masinasse või pesen käsitsi ära. Tänu filtrite järjepidevale vahetamisele, saan olla kindel, et masin saab vajaliku hoolitsuse.

Enivei, tagasi vannitoa juurde. Vannituba ma puhastan regulaarselt ja proovin enam-vähem alati pinnad puhtana hoida. Mulle meeldib kui vann, kraanid ja dušh säravad. Rääkimata WC-potist mis peab ALATI puhas olema.  Okei, ikka satub ette kordi kus kõik ei ole piinlikult puhas, aga üldiselt proovin hoida vannitoa puhtana.

No üks asi mida ma liiga tihti ei korista, on vannitoa põrand. Põhjus? Ma lihtsalt ei viitsi! Sinna tekib ajaga ikka päris mõnus tolmu ja koerakarvade kiht. Ahjaa, kui ma meie plaatijale ulatasin valge vuugitäite, muigas ta ainult ja soovis edu. 😀
Siin aga tulebki mängu see Kärcheri aurupesu masin, mis aitab mul vannitoas pinnad valged hoida. Kui mul on aega (nt nagu täna) võtan ma ette vannitoa süvakoristuse ja teen kõik vuugivahed põrandal selle pisikese harjaga üle. Masinast tulev kuum aur tapab (väidetavalt) ära 90% kodubakteritest. Sestap arvangi, et alati ei pea möllama igasuguste kemikaalidega.

 

Käin masinaga terve vannitoa üle. Wc poti ümbert seinad/põrandad käin üle kaks korda (sest topelt ei kärise) ja loodan, et kõik lendlevad kakabakterid saavad hävitatud. Ma olen nii paranoiline lendlevate kakabakterite pärast, et kunagi ei tõmba vetusus vett peale kui poti kaan on üleval. Eelmises kodus oli vannituba nii väike, et isegi oma hambaharja hoidsin elutoas, sest minus tekitas õõvastust mõte, et kakabakterid on mu hambaharjal :D.
Aurupesurist on kasu ka teistes tubades. Sellega saab imelihtsalt pesta põrandaid ja seinu. Alles eelmine nädal oli meie juures üks kõva soolaleib, mille käigus põrand kleepus sovetskojest ja sefiiritordist… Aurupesuriga said kõik toad koristatud ilma suurema vaevata. Olen ka tähendanud, et põrandad püsivad kauem puhtad (st tolmuvabad) kui olen aurukaga kõik üle käinud. Seega soovitan kõigil välja vahetada jubeda kodukeemia ning minna aurupesuri teed.

Vannituba meil veel päris 100% valmis ei ole. Vaja on teha paar värvimise-korrektuuri, silikoonida plaatide ääred, paigaldada pistikupesa ja lambid. Sisustusest on vaja leida peegel ja kapp. Ma tegelikult olen ühe metallist kapi otsinguil. Otsin just sellist vana-kooli metall kappi nagu kunagi ujulates olid. Kujutan ette, et see sobiks meie vannituppa täiega hästi. Värviks selle mingit x värvi (nt neoonkollaseks) ja hoiaks seal käterätikuid, fööni, sirgendajat ja muidu mudru. Kahjuks pole veel õiget leidnud, aga ma ei anna alla! 🙂 Selline on siis see vannituba praegu.

DSCF2274DSCF2271DSCF2278 DSCF2269

Uncategorized

Milline see unistuste kodu siis ikkagi on?

295b86930c536fe3fb722fb3bfc86527

Ma olen mitmel korral sattunud vestlusesse sõprade/tuttavatega teemal, milline see (minu) unistute kodu siis ikkagi on. On paljusid kes unistavad privaatsest majakesest või ridaelamu boksist kuskil Tallinna külje. Või näiteks hoopis suurest katusekorterist kuskil Kalamajas. Mina vist sellest ei unista.

No muidugi oleks tore omada ühte toredat maja kusagil, aga olles ise mõnda aega majas elanud, ei saaks öelda, et see oli väga vahva kogemus.. Esiteks juba sellepärast, et majas oli pidevalt külm. Teiseks sellepärast, et hästi palju pidi kogu aeg koristama, ja no sügisel see lehtede kokku riisumine aias oli nagu üks lõputu küünlapäev. Muidugi peab tunnistama, et suur aed oli mõnus küll!

Kuna me oleme K’ga harjunud elama väga pisikesel pinnal juba päris pikka aega, on ajapikku ära kadunud vajadused suurema ruumi järgi. Ennem seda kui me siia korterisse kolisime, elasime mõned kuud kahekesti rõõmsalt umbes 75mkorteris. Ütleme nii, et hundiratast sai teha igas toas ja jalga ei löönud vastu mööblit katki. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et tuleksime ka toime täiesti mõõdukal 45-50m2.

Majast ma ei unista, ridaelamust mitte, Tallinnast ka välja ei tahaks kolida (võib-olla vanemana vanana)…Ideaalis võiks olla üks paraja suurusega korter kuskil siin Pelgulinna puumajade vahel. Või näiteks kuskil Karjamaa piiril ühes Stalini aegses majas. Kalamaja mind väga ei ahvatle, sest seal tundub kõik nii üksteise otsas, maja majas kinni. Pelgulinn veel nii hull ei ole. 🙂

Ideaalne korter oleks paraja suurusega, mõistliku planeeringuga, heas asukohas. Maja võiks olla pigem pisem ja vähemate korteritega ja kasuks tuleks ka üks mõnus aed. Paneelmajja ma keeldun kolimast,  suurte kivimajade poole ka väga ei vaata.

Kindlasti tahaksin ma, et köök oleks eraldi ruum. Köögis võiks olla piisavalt ruumi, et mahuks ära üks ümarlaud, mille ümber sõbrad saaksid kas lauamänge mängida, pajarooga süüa või viina võtta.
Elutuba ja magamistuba võivad jääda mõõtudelt täiesti normaalsuse piiresse. Midagi ekstravagantset ei soovi. Küll aga oleks magamistoas vahva mõni panipaik (et talvejopet ei peaks vaakumkotis voodiall hoidma)!
Kui veab, võiks olla üks lisatuba millest saaks kindlasti kontor, sest tihtilugu teen kodust tööd ja diivanil lösutades jääb selg kangeks.
Vannitoas võiks olla vann ja aken ja pesumasin ja pesukuivati ja üks lopsakas roheline taim. Pole ju palju tahetud, ega?

Kui me alles hakkasime kortereid vaatamas käima, siis sattusime ühte minu UNISTUSTE korterit vaatama. See oli täiesti mõistliku hinnaga, ideaalse planeeringuga ja no ülenisti nii tore korter. Muidugi oleks sinna alla läinud palju tööd, vaeva ja ka raha, aga tulemus oleks olnud midagi erakordset! Kahjuks aga kuulasime kellegi teise tarka nõud ja korterit ära ei ostnud. Sellest on möödas umbes 1,5a ja mu süda lihtsalt nutab iga kord kui ma sellele mõtlen. Hästi kahju on. Salamahti unistan, et ÄKKI kunagi see korter tuleb uuesti müüki ja saab meie omaks, sest noh see oli nii äge!

No vott. Hetkel panen kirja need read ja kui mõtteid juurde tekib, unistan avalikult edasi. 🙂