Koduigatsusest

Kohe-kohe on möödas üks kuu siia kolimisest, ja kätte on jõudnud see kardetud igatsemise periood. Ma ju tegelikult teadsin, et see tuleb! Enne siia kolimist teadsin juba ette, et mingil hetkel ta mind kollitama tuleb. Olen ju ennegi kodust eemal elanud, ja tean mis tunne see on. Imelik on aga mõelda, et juba rohkem kui kümme aastat tagasi nutsin kibedaid pisaraid, iga kord kui koduga hüvasti jätsin. Aga seda kogemust mis ma sain, ei vahetaks mitte millegi vastu! Kõige suuremat rõõmu valmistasid muidugi need õhtud kui vanavanemad helistasid, või emaga telefonis rääkida sai. Siis veel ei olnud seda nutielu ka, et saaks videokõnesid teha.

No igatahes, see rõve hetk on nüüd käes! Üks õhtu voodis uinudes, unistasin sellest, et oh kui vaid ometi saaks emaga koos Prismasse toidupoodi minna ja vaadata hindu eurodes. Isegi mõte sitasest Tallinna sügisilmast ei tundnud vastik. Aga eks koduigatsus olegi loomulik nähtus, ja enam-vähem kõik inimesed, kes elus kuhugi kolinud on, teavad millest ma räägin. Ma üritasin end vaimselt ette valmistada selleks, kuid praegu pean endale ikkagi mitu korda päevas mõtetes märkusi tegema. Kuna ma olen paar viimast nädalat siin oma tervisega kimpus olnud, tuleb see koduigatsus kohe eriti peale.

Mõtlesin, et panen siia kirja paar asja/mõtet/tegu mis mind tusatuju hetkedel aitavad. Ja kui jälle nutt kurgus, loen oma nimekirja üle ja tegutsen vastavalt.

Loe mõnda head raamatut või vaata seriaali
Minu puhul aitab eriti hästi kui loen Harry Potterit või vaatan mõne osa Sõpru. Need on minu kaks lemmikut, ja alati kui on mingi raskem periood, leian nendest tuge. Vahel on lihtsalt hea kui taustaks mängib mõni tuttav asi.

Mõtle sellele, et sa ei ole ainus kes kuhugi kolinud on
No näiteks üks õhtu mõtlesin Sandrile, kes ka “üheks aastaks” Maltale kolis. Või Karmenile, kes ära armus ja minema kolis. Või siis Gosiale ja Olafile, kellel oli eriti keeruline algus, aga nüüdseks juba mitu aastat UKs elavad. Mul on tegelt nii palju sõpru, kes on kuhugi kolinud, kas siis ajutiselt või pikemaks ajaks. Lohutan end sellega, et eks ka nendel oli alguses raske.

Helista oma perele ja sõpradele
Enam ei ole aasta 92 ja välismaale helistamine ei “maksa 500 krooni!” Õnneks ma videokõnetan ema ja õega ikka mitu korda nädalas. Isegi siis kui pole millestki rääkida, on tore kuulda, mida ema Prismast ostis või mis nalja tal tööl sai. On ikka kuradi äge, et tänapäeval nutiajastul saab helistada ja vahtida tõtt korraga.
Vantsidele proovin ikka korra nädalas teada anda, et elus olen. Nad nüüd loevad mu blogi ka (tsau vanaema ja vanaisa, ma väga igatsen teid)! Sõpru proovin ka mitte ära unustada ja ikka küsin, et kuidas läheb. Nii hea tunne on vahest kellegagi olmemuredest lobiseda.

Leia endale tegevust ja ära istu kodus
No siin linnas ei tohiks küll sellega probleemi olla. Siin on nii palju teha ja näha. Üritan hetkel kaasa minna kõige pakutavaga, aga varsti peaks endal ka pea per*est välja tõmbama, ning ise midagi välja mõtlema. Praeguses to-do listis on Salvador Dali ja üks fotonäitus.

Tee trenni ja liiguta ennast
Eelmisel talvel kui ma 4-5x nädalas trennis käisin, olin ma maailma rahulikum inimene. Tean, et trenn mulle sobib ja teeb mind hästi õnnelikuks. Kuna ma praegu olen siin järjest oma tervisega kimpus olnud, pole saanud veel end trenni vedada. Tahan kindlalt endale leida ka ühe tantsutrenni, isegi kui ma tunnis käpard olen ja millegagi hakkama ei saa. Ühtlasi on mul 2020 aasta Mai kuuks plaanis treenida sikspäkk. 2019 aasta Maiks oli mul plaanis kaotada 15 kilo, mida ma ka tegin.

Ei tohi unustada ennast kui indiviidi
Mul on komme ennast ära unustada. Proovin endale meelde tuletada, et miks ma selle väljakutse vastu võtsin ja miks ma seda teen. Ennekõige teen seda ju iseendale. Kui ma oleksin Tallinnasse jäänud, oleksin neljandat aastat läinud samasse kontorisse ja teinud sama asja. Mida ma oma personaalses elus teinud oleksin, ei tea. Kogemus mis ma siit saan, laiendab mu silmaringi ja õpetab mulle loodetavasti palju uut. Mõtlen praegu palju rohkem tulevikule ja sellele, et mida ma päriselt elus teha tahan ja millist elu elada. Ma ei taha keskpärast elu, et lihtsalt läbi ajada. Ma tahan kogeda, näha ja õppida.

Ole kursis mis kodus toimub
Pean tunnistama, et selles olen eriti halb. Teen vahepeal Postimehe lahti küll, aga vastu vahib suht alati mingi idiootsus, ja panen lehe kinni ära. Pean leidma endale selle aja, et ERRist uudiseid vaadata. Vahepeal tahaks lihtsalt mõnda eesti keelset saadet vahtida.

Leia endale sõbrad
Appi! Kuidas seda veel tehakse?

 

Ma loodan, et lõpuks kui ma terveks saan, ja kõik paberimajandus siin korda saab, tekib mul siin ka turvatunne. Nii ebamugav on viibida riigis, kus sa keelt ei mõista ja täpselt aru ei saa kuidas miskit käib. Aga eks see õpetab enda eest rohkem seisma.
Ootan Oktoobrit juba väga, sest siis mind ootab nädal aega sügiseses Londonis. Meile tulevad külla D vanemad, kes on täiega toredad. Veel läheme mõneks ajaks Pariisi sügist nautima ja ühele kontserdile. Ja sinna otsa tuleb mulle külla ka emme. Jeeeeeee!

Tsau,