Nagu ma ennist juba mainisin, kolisin hiljuti Budapesti. Olen siin nüüd resideerunud varsti juba kolm nädalat ning kohanen vaikselt eluga. Ah, et miks ma siia kolisin? Lühidalt öeldes: ma tulin siia tööle.
Aga, et pikemalt kirjutada, siis umbes poolteist aastat tagasi külastasin ma Budapesti esimest korda. Oli mai kuu, Tallinnas oli veel kõle ja külm, kuid Budapesti maandudes ootas mind ees 23 soojakraadi ja päike. Olin koheselt müüdud! Ka tol korral tulin siia tööasjus, kuid õnneks jäi aega üle, et turkari asju teha ja linna eksploorida. Juba tol korral käis peast läbi mõte, et päris äge oleks siin vist elada. Kuna aga mu elu Eestis oli nii stabiilne ja remont oli ka just läbi saanud, matsin selle mõtte suht kiirelt maha.
Aga siis jõudis kätte sügis/talv ja elu muutus. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ta muutus. Kuni lõpuks ma otsustasin võimalusest kinni haarata ja Budapesti kolida. Pakkisin oma kolm kohvrit kokku, tegin korteri enam-vähem tühjaks ja tulin tulema.
Ennekõige ma tulin siia tööle. Meil on siin uus äge kontor ja käimas on suur kasvuprotsess. Tulin siia oma ekspertiisi (ha ha ha) jagama, ja ka ise uut kogemust saama. Lihtne see kõik olema ei saa, sest juba praegu annab veidi tunda koduigatsus. Mitte kodu-kodu igatsus, vaid lihtsalt mugavustunde ja perekonna igatsus. Oh ja teate, kõige valusam on see, et ma jätsin oma pisikese Lunakese maha. Tema muidugi elab oma rõõmsat koera-elu edasi mu ema juures, ja vast ei saa arugi, et midagi teisiti oleks. Aga minu südamest on ju nii suur tükk puudu. No eks paistab, ehk ühel päeval kolin ta ka siia. Ei tahtnud teda kohe selle suure kolimisega stressi viia, eriti arvestades, et ma ei tea mida tulevik toob.
Igatahes, esimene nädal siin oli kuumalaine ja õues oli pidevalt 35 kraadi. Päris mõnus. Käisime Margareti saarel pikutamas ja Budapesti loomaias. Praegu septembri keskel on siin mõnusad 25 kraadi ja päike.
Elame juba kaks nädalat oma uues kodus, mis asub 7 linnaosas, juudi kvartalis. Meil (“meil” tähendab siis minul ja elukaaslasel) täiega vedas sellega, sest see on suur, valge, ja eraldi rõduga. Rõdu ja aknad on vaikse sisehoovi poole, kuhu tänavalärm üldse ei kostu. Meie kodutänav on täis restorane, baare, tänavatoitu, elavat muusikat ja on täielik turisti atraktsioon. Ma ei ole varem kunagi millegi sellise keskel elanud ja olen täiega rahul, et sellise kogemuse saan. Näiteks üks õhtu kodus istudes tekkis ilmatuma suur magusaisu. 5 minutit hiljem olime oma kodudressides all korrusel restoranis ja sõime kooki. Päris mugav.
Oma järgmises postituses kirjutan vist sellest, et kuidas Budapestis on korterit leida, millised on hinnad ja mida tegema peab. Noh, et äkki kellelgi on kunagi vaja.
Seniks aga TSAU!
KUS ON KODU? 