Uncategorized

Elust ja reisidest

Huvitav kuidas elu muutub. Ja kui kiiresti ka veel, kas pole?

Mõtlen siin, et alles 3-4 aastat tagasi, olin omadega kohas, kus ma ei julgenud mitte kuhugi reisida. Ma ei tea miks või kust see hirm täpselt tuli, aga umbes kahel korral jätsin lihtsalt lennukile minemata ja reis jäi ära. Hästi imelik värk, sest varem mul sellist hirmu ei olnud, elasin ju ometigi mitu aastat välismaal. Aga siis mingil hetkel midagi muutus, hakkasin kõike kartma ja ärevus süvenes. See oli nii õudne aeg.

71079907_401113337203898_5231837445808455680_n.jpg

Sõpradele rääkisin, et kuhugi mina ei reisi ja mitte midagi näha ei taha – kodus on nii hea turvaline. Olin kindel, et järgmine lennuk millele istun, kukub alla. Või siis otsustab keegi ennast minu kõrval õhku lasta, või plahvatab mul kõhus pimesool. Pärast pikka teraapiat ja tööd enesega, leidsin endas jälle selle julguse ja lendasin Barcelonasse sõbranna pulma. Oli hirmus küll, aga täiega seda väärt!

Sealt edasi tuli juba paar tööreisi, ja lõpuks aastal 2018, otsustasin, et reisin nii palju kui jaksan (ja rahakott lubab). Ostsin endale isegi uue kohvri, et asi ametlik oleks. No ja nii ma reisisingi, mitu korda Londonisse, Pariisi, Budapesti, Maltale ja Lissaboni. Tegin aastas umbes 14 lennureisi ja ei kukkunudki alla. Iga reisiga kasvas enesekindlus ja tundsin aina rohkem rõõmu. Rääkimata nüüd aastast 2019, kus reiside ja lendude arv on juba eelmist aastat ületanud.

Mis toobki mind tegelikult jutu mõtteni, et üks suur Budapestis elamise eelis on reisimine. Lennupiletid on lihtsalt nii mõistliku hinnaga, et käi kasvõi iga nädal kusagil. Meie plaan on võimalikult palju käia ja näha. Järgmiseks sihtkohaks on Pariis (D. ei ole käinud ja ma lubasin ta Crazy Horse kabareed vaatama viia), aga meil on ka juba piletid minu sünnipäevaks Rooma. Ehk õnnestub veel Novembris teha ka üks pikem nädalavahetus Viinis. Järgmisel aastal tahaks jõuda kindlasti ka Horvaatiasse, Sloveeniasse ja Tenerifele.

Et siis selline postitus sai..

Uncategorized

Koduigatsusest

Kohe-kohe on möödas üks kuu siia kolimisest, ja kätte on jõudnud see kardetud igatsemise periood. Ma ju tegelikult teadsin, et see tuleb! Enne siia kolimist teadsin juba ette, et mingil hetkel ta mind kollitama tuleb. Olen ju ennegi kodust eemal elanud, ja tean mis tunne see on. Imelik on aga mõelda, et juba rohkem kui kümme aastat tagasi nutsin kibedaid pisaraid, iga kord kui koduga hüvasti jätsin. Aga seda kogemust mis ma sain, ei vahetaks mitte millegi vastu! Kõige suuremat rõõmu valmistasid muidugi need õhtud kui vanavanemad helistasid, või emaga telefonis rääkida sai. Siis veel ei olnud seda nutielu ka, et saaks videokõnesid teha.

No igatahes, see rõve hetk on nüüd käes! Üks õhtu voodis uinudes, unistasin sellest, et oh kui vaid ometi saaks emaga koos Prismasse toidupoodi minna ja vaadata hindu eurodes. Isegi mõte sitasest Tallinna sügisilmast ei tundnud vastik. Aga eks koduigatsus olegi loomulik nähtus, ja enam-vähem kõik inimesed, kes elus kuhugi kolinud on, teavad millest ma räägin. Ma üritasin end vaimselt ette valmistada selleks, kuid praegu pean endale ikkagi mitu korda päevas mõtetes märkusi tegema. Kuna ma olen paar viimast nädalat siin oma tervisega kimpus olnud, tuleb see koduigatsus kohe eriti peale.

Mõtlesin, et panen siia kirja paar asja/mõtet/tegu mis mind tusatuju hetkedel aitavad. Ja kui jälle nutt kurgus, loen oma nimekirja üle ja tegutsen vastavalt.

70850023_704640276675038_6921725111905026048_n

Loe mõnda head raamatut või vaata seriaali
Minu puhul aitab eriti hästi kui loen Harry Potterit või vaatan mõne osa Sõpru. Need on minu kaks lemmikut, ja alati kui on mingi raskem periood, leian nendest tuge. Vahel on lihtsalt hea kui taustaks mängib mõni tuttav asi.

Mõtle sellele, et sa ei ole ainus kes kuhugi kolinud on
No näiteks üks õhtu mõtlesin Sandrile, kes ka “üheks aastaks” Maltale kolis. Või Karmenile, kes ära armus ja minema kolis. Või siis Gosiale ja Olafile, kellel oli eriti keeruline algus, aga nüüdseks juba mitu aastat UKs elavad. Mul on tegelt nii palju sõpru, kes on kuhugi kolinud, kas siis ajutiselt või pikemaks ajaks. Lohutan end sellega, et eks ka nendel oli alguses raske.

Helista oma perele ja sõpradele
Enam ei ole aasta 92 ja välismaale helistamine ei “maksa 500 krooni!” Õnneks ma videokõnetan ema ja õega ikka mitu korda nädalas. Isegi siis kui pole millestki rääkida, on tore kuulda, mida ema Prismast ostis või mis nalja tal tööl sai. On ikka kuradi äge, et tänapäeval nutiajastul saab helistada ja vahtida tõtt korraga.
Vantsidele proovin ikka korra nädalas teada anda, et elus olen. Nad nüüd loevad mu blogi ka (tsau vanaema ja vanaisa, ma väga igatsen teid)! Sõpru proovin ka mitte ära unustada ja ikka küsin, et kuidas läheb. Nii hea tunne on vahest kellegagi olmemuredest lobiseda.

Leia endale tegevust ja ära istu kodus
No siin linnas ei tohiks küll sellega probleemi olla. Siin on nii palju teha ja näha. Üritan hetkel kaasa minna kõige pakutavaga, aga varsti peaks endal ka pea per*est välja tõmbama, ning ise midagi välja mõtlema. Praeguses to-do listis on Salvador Dali ja üks fotonäitus.

Tee trenni ja liiguta ennast
Eelmisel talvel kui ma 4-5x nädalas trennis käisin, olin ma maailma rahulikum inimene. Tean, et trenn mulle sobib ja teeb mind hästi õnnelikuks. Kuna ma praegu olen siin järjest oma tervisega kimpus olnud, pole saanud veel end trenni vedada. Tahan kindlalt endale leida ka ühe tantsutrenni, isegi kui ma tunnis käpard olen ja millegagi hakkama ei saa. Ühtlasi on mul 2020 aasta Mai kuuks plaanis treenida sikspäkk. 2019 aasta Maiks oli mul plaanis kaotada 15 kilo, mida ma ka tegin.

Ei tohi unustada ennast kui indiviidi
Mul on komme ennast ära unustada. Proovin endale meelde tuletada, et miks ma selle väljakutse vastu võtsin ja miks ma seda teen. Ennekõige teen seda ju iseendale. Kui ma oleksin Tallinnasse jäänud, oleksin neljandat aastat läinud samasse kontorisse ja teinud sama asja. Mida ma oma personaalses elus teinud oleksin, ei tea. Kogemus mis ma siit saan, laiendab mu silmaringi ja õpetab mulle loodetavasti palju uut. Mõtlen praegu palju rohkem tulevikule ja sellele, et mida ma päriselt elus teha tahan ja millist elu elada. Ma ei taha keskpärast elu, et lihtsalt läbi ajada. Ma tahan kogeda, näha ja õppida.

Ole kursis mis kodus toimub
Pean tunnistama, et selles olen eriti halb. Teen vahepeal Postimehe lahti küll, aga vastu vahib suht alati mingi idiootsus, ja panen lehe kinni ära. Pean leidma endale selle aja, et ERRist uudiseid vaadata. Vahepeal tahaks lihtsalt mõnda eesti keelset saadet vahtida.

Leia endale sõbrad
Appi! Kuidas seda veel tehakse?

 

Ma loodan, et lõpuks kui ma terveks saan, ja kõik paberimajandus siin korda saab, tekib mul siin ka turvatunne. Nii ebamugav on viibida riigis, kus sa keelt ei mõista ja täpselt aru ei saa kuidas miskit käib. Aga eks see õpetab enda eest rohkem seisma.
Ootan Oktoobrit juba väga, sest siis mind ootab nädal aega sügiseses Londonis. Meile tulevad külla D vanemad, kes on täiega toredad. Veel läheme mõneks ajaks Pariisi sügist nautima ja ühele kontserdile. Ja sinna otsa tuleb mulle külla ka emme. Jeeeeeee!

Tsau,

 

Uncategorized

Kus on kodu Budapestis

70632147_489819744901995_1810857756450619392_nHetkel mil sai enam-vähem selgeks kolimise kuupäev, hakkasime kohe endale Budapesti kodu otsima. Enne suuremaid otsinguid tegin veidi ka eeltööd, rääkisin sõpradega kes siin varem elanud, et kus tasuks elada ja kus kindlalt mitte. Soovitusi tuli omajagu ja eks kõigil on ikka oma arvamus.

Kes veel ei tea siis Budapest jaguneb kaheks; on Buda ja on Pest. Nende vahel jookseb Doonau jõgi, mille keskel on ka paar saart (nt Margareti). Siin linnas elab rohkem kui 1,7 miljonit inimest ja pindala on tal 525.16 km². Linn on jaotatud 23 erinevaks ringkonnaks, mis omakorda jagunevad erinevateks linnaosadeks. Aga palun, siin oli teie tänane geograafia tund!

Buda pool on mägine, pisut privaatsem ja kuuldavasti olla seal ka suvel veidi rohkem õhku. Käisin üks kord Rozsadombis luurel kah, seal on hästi ilusad suured eramajad ja sitaks sisalikke. Nagu sitaks! Kujutan siiski, et Buda poolel võib olla igav elada, sest enamik elust toimub siiski Pestis. Veidi selline Viimsi värk- tundub tore aga ise ei koliks.
Buda poolel oli päris mitu ilusat korterit ka üüriks, kuid otsustasime, et ei viitsi iga päev tund aega kommuutida. Kuigi transport on siin päris okei ja käib suhteliselt tihti.

Pesti poolel on siis “põhivärk”. Siin on parlament (ei, mitte see klubi) ja kohad kus Ryan Gosling elas ja hängis, kui Blade Runnerit filmiti. Meie elame seitsmendas linnaosas juudi kvartalis, mis on täis turiste, restorane, elavat muusikat ja väikseid ägedaid poode.

 

Selle õige kodu leidmine väga kerge ei olud. Esiteks sellepärast, et me ei olnud siin kohapeal, et kortereid vaatamas käia ja teiseks sellepärast, et kätte oli jõudmas September, ja vist kõik maailma tudengid otsisid ka kodu. Lisaks kõigele, olin kuulnud lugusid, kuidas Budapestis on üürimine nii odav, mis andis korralikult ainest mu kujutlusvõimele, kuidas ma lahkun siit riigist rahapakke seljas tassides, sest üürile ei kulunud ju midagi. Alatu vale!

71269709_525057158309620_5696218380822904832_n.jpg

Kauni kolmetoalise sõpradega jagamiseks, võib leida 1000 EUR eest. Ühe inimese stuudiokad jäävad sinna 400-500 EUR kanti ja nunnu paarikese korteri leiab vast 650-900 EURiga. Toad on 300-350 EUR kanti. Ma muidugi võin siin ajada täieliku kämarajura, aga need on need hinnad, mida mina olen näinud. Need korterid mida ma ise vaadanud olen, on enamasti ka väga-väga ilusad, uued ja heas asukohas. On muidugi ka erandeid ja odavamalt saab ka, aga mulle tundub, et see on suht joppamise küsimus. Aga, et kust siis kortereid vaadata? Ma vist kammisin tulutult läbi kõik kinnisvaraportaalid, nt nagu:

Kinnisvaraportaalid on üldse siin veidi imelikud ja ajast maha jäänud. Lõpuks aga otsustasin kasutada vanahea facebooki ja ühinesin kõikvõimalike gruppidega, nt nagu:

  • Rent a flat/room in Budapest
  • Budapest flats apartments rent
  • Budapest alberlet keresök

Panin kõik notificationid  peale, et ei jääks ühestki kuulutusest ilma. Ja siis hakkasime järjest kirjutama ja aegu kokku leppima. Tegelikult lendas D. paariks päevaks siia, et ära tuua paar kohvrit ja käia kortereid vaatamas. Kes siin kodu hakkab otsima, siis kindlasti soovitan koha peal olla, sest piltidelt on korterid hoopis teistsugused. Näiteks mõnes korteris oli hallituse lõhn, niiske ja pime. Tagatisrahaks võtakse tavaliselt kahe kuu üür.

Meie leidsime endale väga mõnusa korteri väga heas asukohas. Maja asub küll kõige rahvarohkemal tänaval, mis on täis baare ja restorane, aga meieni see lärm ei kostu.  Meil on ka vaiksesse sisehoovi privaatne rõdu, kus on mõnus hommikuti kohvi juua ja juttu ajada. Huvitav oli aga see, et käisime lausa notaris üürilepingut allkirjastamas. Siin pidi olema seaduses paar auku, et kui sa näiteks otsustad üüri mitte maksta, pole korteriomanikul sind õigust välja tõsta. Noh selline puuküürniku värk, et parem on kõik notariaalselt ära kinnitada.  Üürileping on üldse siin väga tähtis paber, sest selle põhjal sa saad endale aadressi kaardi, millega saad omakorda pangakonto avada ja arstiabi. Ilma selleta oled suhteliselt tühi koht.

Aga vott, see postitus venis nüüd oodatust pikemaks. Lähen teen miskit muud ja kirjutan siia jälle kui midagi pähe tuleb.

E.

 

Uncategorized

Jälle siin.

Tere-tere!

Möödunud on veidi rohkem kui aasta, mil viimati siia oma nägu näitasin. Suure suuga lubasin ju, et kirjutan kuidas roosast köögist sai korraga must, ja üleüldse lubasin olla parem postitaja.

No tegelikuses läks kõik teisiti ja asjad muutusid, ikka täiega! Remontika sai otsa ja romantika kah. Korteriprojekt läks pausile; liistud ei leinud kunagi oma teed korterini, ja ega väga ei olnud energiat edasi nokitseda kah. Tänu ühele toredale töömehele sai vähemalt esik uue kipsikuue, kuid ootab nukralt pahtli-ja värvikihti.

nipiraamat

Millalgi märtsis käis mul külas Nipiraamat, kes kusonkodust loo kirjutas. See oli üks mega tore kogemus. Ma ju alati unistasin, et kusonkodu lõpuks ajakirja jõuaks! Artikkel ilmus nii ajakirjas kui ka veebis, pildid olid imeilusad ja tekst sai nii mõnusalt kirja pandud. Loodan, et mõned ikka jõudsid ajakirja lehitseda ka. 🙂

nipiraamat2

No ja siis läks aeg edasi ja ma kolisin hoopis Ungarisse. Kusonkodu’s elavad praegu kaks hästi toredat üürilist ja mina elan siin Budapestis ühes mõnusas korteris.

Ma proovin blogile uue võimaluse anda, sest tunnen, et mul on siin võõras riigis vaja mingisugust tuttavat väljundit.

Järgmise korrani,

E.

Uncategorized

Breakdown vol 2

Täiesti ausalt ütlen, et mul on hetkel selline tunne, et ma ei taha enam remonti teha. Käigu kuradile see kõik!  Põhjuseks siis see, et kõik asjad venivad ja iga viimane kui töö on kinni selle kuradi vannitoa taga.

Minu plaanide kohaselt oleks pidanud vannitoaga kohe alguses alustama, aga targemate arvates on nüüd just õige hetk kui sügis peale tikub. Torutöödega pole ikka veel algust tehtud, sest noh….aeg….Kõik asjad lihtsalt lükkuvad edasi. Te ei kujuta ette kui kannatlik ma olen olnud. Mõelnud, et küll jõuab, küll saab. Nüüd hakkab minu kannatus katkema!

Praeguseks on vannituba täiesti ära lammutatud. Kraanist tuleb ainult külma vett ja ürita sa siis sellega värvirulle pesta. Rääkimata muudest asjadest!
Elekter on ikka veel tegemata, sest— noh ma ei teagi? See töö on ka teiste tööde taga kinni.

Lemmik osa selle kõige juures on veel näpuga vehkivad abikäed, kes ütlevad, et seda-seda-seda on vaja teha.. aga Teie teete.

Fakjuu remont.

Uncategorized

Seinad, seinad, seinad.

 

Eile jõudsime oma remondiga nii kaugele, et elutoa seinad said värvitud! 🙂

Minu kindel plaan algusest peale oli see, et tapeeti ei tule ja et seinad saavad värvitud. Põhjuseid siis mitmeid:

  • Värvida on kergem kui tapeetida
  • Tapeet tüütab lõpuks ära
  • Tapeeti on s*tt hooldada (jah, no muidugi oleneb tapeedist jne)
  • Seinu saab alati üle värvida
  • Värvitud sein on lihtsalt ilusam

Mulle on alati meeldinud pooleldi värvitud seinad (vt. half painted walls). Plaaniks sai siis kõikides tubades seinad pooleldi ära värvida nii, et ülevalt on sein valge ja alt mõnda teist tooni.

 

Räägin veidi värvidest ka. Ennem kui seinad valgeks võõpasime, sai kipsile kantud kaks kihti kruntvärvi. Valisin selleks eskaro kruntvärvi mis minu meelest oli täiesti okei. Katvus oli väga hea, seda oli kerge seintele vedada ja kuivas ühtlaselt ja kiiresti. Espakis oli sellele pakkumine ka. $$
Kui kruntvärv seintel, oli aeg seinad valgeks võõbata. Kuna Espaki ei olnud mul mahti minna, leppisin vana hea Lasnamäe Bauhofiga. Ma ei tea, minu meelest on see üks täiesti mõtetu pood väga väikese valikuga. Värvidest oligi vist ainult Vivacolorit ja Eskarot. Juurdlesin kaua ma juurdlesin, lõpuks võtsin Vivacolor 7 sest paremat valikut ei olnud. Oli ju kirjutatud, et ”lihtne peale kanda, ei jäta triipe, kuivab ühtlaseks”. My ass! See on üks täiega jama värv. Esiteks, see oli kohe alguses liiga paks ja seda seintele kanda oli mega keeruline. Ma ei saa aru miks igal pool kõik Vivacolorit kiidavad? Kuna ma $$ ei tahtnud raisata, lahjendasin selle vedelamaks ja kandsin nuttes seintele. Nägin roppu vaeva aga seinad pole ikka 100% ühtlased. Never again!

Kui elutuba sai enam vähem valgeks, oli vaja otsustada milline tuleb toa alumine osa. OI kuidas ma võimlesin nende värvikaartidega siia-ja-sinna, lõpuks arvasin, et üksi ei ole sobiv.
Otsustasin, et enne kui Vivacolori lõksu jälle satun, loen värvidest vähekene ja valin hoopis tooni Caparoli 3D valikust, sest nende toonivalik on väga lai.

Haha, aga lõpuks muidugi läks värvi ostmisega eriti kiireks. Olukord oli siis umbes selline selline:

I: Kaua Espak lahti on?
E: Ma ei tea, 19ni?
I: Okei, tund on aega, kas läheme ostame värvi?
E: mmmmmmm
I: Otsusta ruttu!
E: OKEI!

Ehk siis tormasin ruttu-ruttu Espaki, valisin värviks Aplina Die Starker Für Innen ja toonisin selle Caparol 3D värvikaardilt Jade (mingi rohelise) tooni järgi. Toon sai valitud nii;

I: Mis värvi sa tahaksid?
E: eee. ma ei ole kindel
I: otsusta ruttu, Espak pannakse kohe kinni
E: Mine otsi sina teipi, anna mulle 5 min
* viskab pinteresti lahti *

Järgmine päev siis võtsime ette värvimistööd. Mõõtsime loodiga, et kõik oleks sirge, teipisime väga õrna roosa teibiga ja hakkasime värvima. Lõpptulemus siis selline:

 

Need pildid on tehtud juba õhtul, ehk tundub tiba tumedam kui ta tegelt on. Ma ei ole veel 100% kindel kas see on täpselt see mida ma tahtsin, AGA ma kujutan ette, et uue põranda ja õige mööbliga võib kokku sobida küll. Õnneks saab alati üle värviga 😉

Uncategorized

Seinad-seinad-seinad

Vahepeal on siis objektil nii mõndagi toimunud. Külastasime projektijuhiga (loe: isaga) ESPAKi, et ära kasutada nende -20% sooduspakkumist. Ostsime ära kogu vajaliku kraami seinteks. Kohe kui oli meestel vaba päev tegid nad ära nii suure töö ja seinad said püsti. Toad näevad vaikselt välja nagu juba päris!

Kuna kipsi panekul minust väga abi ei olnud, jäid minu kanda pahteldustööd. Läksin siis üks hommik objektile, et see ette võtta. Kuna mul on ülimalt halb komme kõikidesse töödesse pea ees sisse hüpata ja asju mitte läbi mõelda, otsustasin, et proovin seekord teisiti. Esimesena valmistasin seinad ette, kraapides neid traatharjaga ja puhastades tolmust ja lahtisest kivipurust. Siis lugesin mitu korda läbi instruktsioonid, et kuidas pahtlit valmistada, vaatasin paar videot ka ja lõpuks asusin tegudele. Olin juba pulbri külma vee sisse lahminud, kui käsitsi seda segades avastasin, et fakk, ma vist ikka ei tea mida ma teen. ÕNNEKS olin nii tark, et nuputasin välja kuidas seda segu-puuri (või mis iganes selle asja nimi on) kasutada. See tegi asja 10x lihtsamaks! Ma muidugi ei teadnud täpselt, et kui paks see pahtel siis olema peab, sest igal pool internetis on mingit erinevat juttu.. lõpuks helistasin Raulile, kes itsitas ja seletas, et ”paksem kui kohupiim”.

Kui pahtel oli 10min ämbris seisnud ja uuesti läbi segatud, hakkasin tööga pihta. No hullult äge töö on! Kõik läks kuidagi nii sujuvalt, pahtel oli paraja paksusega ja seda tuli täpselt paras kogus. Seinad ei jäänud üldse lainelised ja päris hästi tuli välja minu arvates! Ma ei tea kas asi oli minus (et ma salajane pahteldus-talent) või selles, et maaler soovitas eriti head pahtlit… aga noh, tööga jäin rahule.
Ootan juba täiega, et teises toas ka saaks selle töö ette võtta. Kohe kui vaba hetk lähen objektile ja hakkan mökerdama.
Armas sõber Indrek aitas järgevatel päevadel kipsi vahed ära teha ja võttis laest krohvi maha. Lagede tegemine tundub üks ulmetüütus. Keegi võiks selle ise ära teha!

Nüüd on natukest aega tööd objektil seisnud, sest oleme kogu aeg lennus. Tegelikult enne kodu ostu otsustasime, et ei tõmba ennast päris ribadeks. Kui ei ole tuju/aega teha, siis lihtsalt ei tee. Vahepeal tuleb aeg maha võtta ja suve kah nautida.

Mitte, et kopp remondist kopp ees oleks – oh ei, täiega ehitaks kogu aeg. Aga tööl peab ka käima. Ja no väike reis Riiga Foo Fightersile ootas meid ka. TÄITSAPEKKIS kui hea kontsert see oli, tahaks nutta! Ma ei jõua ära oodata kui ma meie uues kodus muusikat saan kuulata!!!!!

Uuel nädalal peaks vist (ma loodan!) saabuma ka meie 100 kilo kaaluv kivivann. Kuna vannituba näeb välja täpselt nii nagu mõned nädalad tagasi, tuleb vannile leida üks hea koht. Ma ainult ei tea kes selle meiel tuppa tõstab. Ahjaa – ja see vist ei mahu vannitoa uksest sisse. 😀

Lõpetuseks võite kuulata seda;

Uncategorized

Esimesed talgud

Leidsin nüüd selle hetke, et siia kirjutada meie esimestest talgudest. Juba mõned nädalad tagasi saime Ühel Reedel kätte oma päris kodu võtmed. Laupäevaks olid planeeritud juba esimesed talgud ja külla sai kutsutud sõbrad. Kohal käis mitmeid ja mitmeid inimesi, isegi need, kes pidid korraks ‘läbi astuma’, jäid pikemaks ja panid käed külge. Ilma sõpradeta veniksid kõik tööd saja aastaseks, nii, et aitäh Teile!

Esimeste tööde hulka kuulus siis see va-hea kõigi lemmik – tapeedi kiskumine. Oeh. Ütleme nii, et kihte oli umbes 6 ja mõned kihid ei tahtnud kohe üldse maha tulla. Mingil hetkel keset töid avastasime, et keegi kurjam on juba ühe kihi kipsi seintele paigutanud. Muidugi tähendas see seda, et lõpubossi tapeet tuli koos kipsi pealmise paberkihiga. See lõppes sellega, et seinad jäid täiesti ebaühtlased ja hiljem kohal käinud maaler, ütles, et targem on üks kiht kipsi veel peale panna, et säästa end sellest ropust pahteldamisest-lihvimisest. Noh, hea on see, et need tapeedikihid maha said, kuigi võib-olla natukene mõtetu jebimine.

 

Meile üllatuseks ilmus ka magamistoa tapeedikihi alt üks soojamüür ja vineersein. Ka need tuleb katta kipsiga.  Ah jaa, keegi tarkpea on soojamüüri sisse teinud ühe imelike mõõtudega ukse. Remondivõlud.

Meesterahvastele sai antud käsk lammutada vannituba. See meeldis neile hirmsasti ja töö käis väga-väga-väga ruttu. Ma ei saanud korterile ringigi peale tehtud, kui juba plaadid seinast kukkusid. Hehe, need muidugi polnud väga tugevalt seal kinni kah.
Mehed lammutasid ära ka valamukapi ja vanni ümbert kivid. Parimad vannitoa leiud olid üks pesurest, vannikork, süstal ja meeste dušhigeel.
Helistasime ka kohe härra Jevgenile, kellel palusime vannile järele tulla. Jevgeni kontaktid leidsin internetiavarustest ja ta viib tasuta malmvanne minema. Muidugi oli tükk tegu sellega, et kuidas vannist lahti saada, sest keegi tarkpea oli vanni jalad põranda külge kinni betoneerinud. 😀

 

Vanni alt ilmus ilgelt palju sodi. Sellele pidi lähenema lausa kahekordse respiraatoriga, sest hallituse hais mis sealt tuli, oli kergelt öeldes räme. Võttis ikka aega, et kogu jant sealt välja saada ja minema viia. Nii tublid mehed, jee! Nüüd ootavad vannitoas meid ees torutööd, põranda valamine, soojustamine ja plaatimine. Uue vanni ostsin juba kaks nädalat tagasi ära. 😀

Kolmandaks tööks oli vanade uste värvist puhastamine. Meil õnnestus hankida kaks kuumaõhu püstolit. Küll oli aga häda selles, et kui kaks püstolit täiel võimsusel töötasid, lõi korteris korgid välja. Ehk variant oli pimedas ustelt värvi eemaldada täiel võimsusel….või näha mida sa teed ja teha veidi aeglasemalt. Tore oli sellegipoolest ja nalja sai palju.


Suur suur tänu armsatele sõpradele kes meid ikka ja jälle abistamas käivad. Töö sujub nii palju kiiremini.

Uncategorized

Esimene ahastus

He-he. Ma olin kindel, et küll ma alles jõuan selle remondi vältel piisavalt ahastusse sattuda, kuid ma ei arvanud, et esimene ‘appi’ tuleb nii vara. Lubasin küll endale, et proovin kõiki ettetulevaid obstaakleid võtta kergelt ja stressivabalt… Või noh, ma tegelikult olengi asjade suhtes päris rahulik, aga minu füürer pool ‘ma-pean-kõik-asjad-ette-planeerima-muidu-ei-saa-elada’ ei lase rahus olla.

Täna veetis ‘töödejuhataja’ (loe: isa) objektil aega ja tegeles elektriga. Sai lahti mõistatatud kust milline juhe jookseb, paika pandud umbes plaan kuhu mida tuleb teha ja tehtud ka päris mitu auku (juhei). Küll aga tundub, et see tapeedinühkimine oli asjata nähtud vaev, sest seintele on ikkagi targem panna peale veel üks kipsikiht.

Tegelikult me alguses seda ei teadnud, et tapeedikihi all peidab end juba üks kips. Kui korterit vaatasime, teatati meile, et ‘betoonseinad on’. Aga tegelikkuses oli hoopis 7 kihti tapeeti ja üks kiht punast lõpubossitapeeti, mis tuli meie ‘rõõmuks’ kipsi pealmise paberkihiga maha. Ehk siis lõpptulemuseks oli täiesti ebatasane sein, mida oleks vaja pahteldada, lihvida jne. Täna aga selgus, et lihtsam oleks kogu selle korraldatud jama peale paigaldada uus kiht kipsi ja proovida asi ise ühtlaseks teha.
Noh, siit aga logistiline küsimus; kui palju seda vaja on, kust ma selle õige leian, kui palju see maksab, kes selle meile ära toob, kas me oskame seda paigaldada jne.
põrand

Noh ja siis seal vannitoas tuleb põrand ära lammutada, panna põrandaküte, valada uus põrand ja plaatida. Lammutamiseks on vaja sebida eeeee… piikvasar? Sellega siis täristada ja jätta naabritele kustutamatu esmamulje.

Ja siis ikkagi see elekter. Tahaks ikka nii, et saaks pesumasinat, kohvimasinat ja lampi kasutada üheaegselt ja, et miskit ei plahvataks. No ja siis veel see gaas. Ma pean kutsuma gaasimehe kah.

Natukene sihuke “I don’t want to adult today!” tunne on. Tahaks ilgelt kõiki töid ise osata teha, aga no mis sa teed kui ei oska. Okei, vaatad youtubeist ja õpid. Või teed ja õpid. Aga ikkagi praegu on kuidagi kasutu tunne. Mul vähemalt. 😀

Uncategorized

Inspiratsioon

Uhhh, üks eriti mõnus tegevus on interneti avarustes ringi uitamine ja inspiratsiooni kogumine. Aeg lihtsalt lendab ja arvuti täitub igasuguste piltidega.

Ma umbes vaimusilmas juba kujutan ette milline meie kodu olema saab. Olen juba suures tuhinas ka natukene mööblit välja skautinud ja ostnud. Siit aga tuleb natukene inspiratsioonipilte.

All-white-everything ei ole päris see mida ma tahan, et rõhk on pigem mööblil.

Oh ja ühte Kärt Hammeri maali sooviks ma küll! ❤