Ma tunnistan ausalt, et ma ei saa ikka veel aru, kas toit on siin odavam või kallim. Tallinnas üksi elades olin ma suhteliselt nigel sööja. Harva, peaaegu mitte kunagi, ei söönud ma hommikusööki (polnud selleks lihtsalt aega). Lõunat sõin kontori lobisööklas (tsau, Fork!) ja õhtusöök tuli Tru’st või Woltist. Kui oli viitsimist, eks ma siis midagi endale kokku küpsetasin, aga pigem harva ja külmkapp oli siiski moosi hoiustamiseks. Seega toidupoes mul raha väga ei kulunud, ja kui ka kulus, siis pigem ostsin Lunale midagi head (koeraomaniku elu noh).

Praegune elustiil on hoopis teine. Kapis on pigem alati süüa, ning lõpuks ometi olen õppinud sööma nii hommikul, lõunal kui ka õhtul. No päriselt, mul varem lihtsalt ei olnud isu ja kõht ei läinud väga tühjaks.

Polegi päris kindel, mis siin need suuremad toidupoe ketid on, aga siin kandis kus meie elame, on pisikesed nurgapoed (SPAR, Aldi, Tesco), mis on üldiselt päris kallid. Seega me üritame hoopis kord kahe nädala jooksul teha Tescost suure tellimuse ja laome kapid asju täis. Tescost toitu tellides ei tundugi hinnad kõige hullemad ja nende koduleht on inglise keeles. Teinekord aga, on jälle vaja ümber nurga Sparist midagi ruttu-ruttu osta, no siis panevad hinnad küll mõtlema. Toon paar SPARi näidet:

Selline toidukorv on 16 eurot. Jabur ju, ei? Siin on juurviljad millegipärast nii kallid. Eestis maksavad juurviljad sente, siin eurosid. Liha on pigem odav, mis väga ei üllata, sest enamk rahvustoite on lihaga.

Selline toidukorv aga 14 eur, jällegi SPARist. Meile täiega maitseb see soolane Lurpaki või, aga see on ka kallis. Kui või välja vahetaks, säästaks päris hea kopika. No igatahes, eks ta veidi loogiline on, et mingi nurgapood on kallim kui suur supermarket, eks. Aga segaduses olen ikka veel, et kas toidupoed on siin kallimad või mitte. Toon näiteks ka tänase tellimuse Tescost (nii si*aks põnev ju, saate teada mida ma söön ja värki):

• 1pk mannat
• 1kg valget jahu (pannkoogid, jee!)
• 1pk penne pastat
• 1pk munanuudleid
• sai
• 70g peent Prosciutto sinki
• 500g sea-veise hakkliha
• 500g sea hakkliha
• 2tk kanafileed
• 400g külmutatud tiigerkrevette
• 3 pakki Chorizot
• 400g peekonit
• 10 muna
• 2x 200g Cheddari juustu
• 1 Philadelphia kreemjuust
• 1 basiilikupott
• 450g külmutatud lillkapsas
• 2tk punast paprikat
• 5 sibulat (2 punast, 3 valget)
• 1pk kirsstomateid
• värskete chilide segu
• 3 porgandit
• must pipar
• 3 x 400g hakitud tomateid
• 4x tomatipasta
• 3x purgioad
• nõudepesu švammid
• Pabersalfakad

Kogu see kupatus läks maksma 64 EUR + 3 EUR kojuvedu. Esiteks, veits piinlik, et meie majas nii palju liha tarbitakse! Kuigi me tegelikult lubasime endile, et kodus on ainult vege toit ja väljas süües reegleid pole. Teiseks, jah ma kasutan nõudepesu švamme, ja pole veel head alternatiivi leidnud.

Tegin huvi pärast ka ühe eksperimendi, ladusin e-Selveris sarnased asjad/kogused korvi ja sain tulemuseks 76 EUR + kojuvedu. Valisin Selveri, sest see oli a) mu kodupood b) partnerkaardiga saab 5% soodukat. Tundub, et hinnad on kas enam-vähem sarnased või isegi veidi odavamad. Siiski-siiski, kavatsen jätkata oma toidu üles pildistamist ja hindade üle juurdlemist, sest noh #juut.

Nagu ma ennist juba mainisin, kolisin hiljuti Budapesti. Olen siin nüüd resideerunud varsti juba kolm nädalat ning kohanen vaikselt eluga.  Ah, et miks ma siia kolisin? Lühidalt öeldes: ma tulin siia tööle.

Aga, et pikemalt kirjutada, siis umbes poolteist aastat tagasi külastasin ma Budapesti esimest korda. Oli mai kuu, Tallinnas oli veel kõle ja külm, kuid Budapesti maandudes ootas mind ees 23 soojakraadi ja päike. Olin koheselt müüdud! Ka tol korral tulin siia tööasjus, kuid õnneks jäi aega üle, et turkari asju teha ja linna eksploorida. Juba tol korral käis peast läbi mõte, et päris äge oleks siin vist elada. Kuna aga mu elu Eestis oli nii stabiilne ja remont oli ka just läbi saanud, matsin selle mõtte suht kiirelt maha.
Aga siis jõudis kätte sügis/talv ja elu muutus. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ta muutus. Kuni lõpuks ma otsustasin võimalusest kinni haarata ja Budapesti kolida. Pakkisin oma kolm kohvrit kokku, tegin korteri enam-vähem tühjaks ja tulin tulema.

Ennekõige ma tulin siia tööle. Meil on siin uus äge kontor ja käimas on suur kasvuprotsess. Tulin siia oma ekspertiisi (ha ha ha) jagama, ja ka ise uut kogemust saama. Lihtne see kõik olema ei saa, sest juba praegu annab veidi tunda koduigatsus. Mitte kodu-kodu igatsus, vaid lihtsalt mugavustunde ja perekonna igatsus. Oh ja teate, kõige valusam on see, et ma jätsin oma pisikese Lunakese maha. Tema muidugi elab oma rõõmsat koera-elu edasi mu ema juures, ja vast ei saa arugi, et midagi teisiti oleks. Aga minu südamest on ju nii suur tükk puudu. No eks paistab, ehk ühel päeval kolin ta ka siia. Ei tahtnud teda kohe selle suure kolimisega stressi viia, eriti arvestades, et ma ei tea mida tulevik toob.

Igatahes, esimene nädal siin oli kuumalaine ja õues oli pidevalt 35 kraadi. Päris mõnus. Käisime Margareti saarel pikutamas ja Budapesti loomaias. Praegu septembri keskel on siin mõnusad 25 kraadi ja päike.

Elame juba kaks nädalat oma uues kodus, mis asub 7 linnaosas, juudi kvartalis. Meil (“meil” tähendab siis minul ja elukaaslasel) täiega vedas sellega, sest see on suur, valge,  ja eraldi rõduga. Rõdu ja aknad on vaikse sisehoovi poole, kuhu tänavalärm üldse ei kostu. Meie kodutänav on täis restorane, baare, tänavatoitu, elavat muusikat ja on täielik turisti atraktsioon. Ma ei ole varem kunagi millegi sellise keskel elanud ja olen täiega rahul, et sellise kogemuse saan. Näiteks üks õhtu kodus istudes tekkis ilmatuma suur magusaisu. 5 minutit hiljem olime oma kodudressides all korrusel restoranis ja sõime kooki. Päris mugav.

Oma järgmises postituses kirjutan vist sellest, et kuidas Budapestis on korterit leida, millised on hinnad ja mida tegema peab. Noh, et äkki kellelgi on kunagi vaja.

Seniks aga TSAU!