Huvitav kuidas elu muutub. Ja kui kiiresti ka veel, kas pole?
Mõtlen siin, et alles 3-4 aastat tagasi, olin omadega kohas, kus ma ei julgenud mitte kuhugi reisida. Ma ei tea miks või kust see hirm täpselt tuli, aga umbes kahel korral jätsin lihtsalt lennukile minemata ja reis jäi ära. Hästi imelik värk, sest varem mul sellist hirmu ei olnud, elasin ju ometigi mitu aastat välismaal. Aga siis mingil hetkel midagi muutus, hakkasin kõike kartma ja ärevus süvenes. See oli nii õudne aeg.
Sõpradele rääkisin, et kuhugi mina ei reisi ja mitte midagi näha ei taha – kodus on nii hea turvaline. Olin kindel, et järgmine lennuk millele istun, kukub alla. Või siis otsustab keegi ennast minu kõrval õhku lasta, või plahvatab mul kõhus pimesool. Pärast pikka teraapiat ja tööd enesega, leidsin endas jälle selle julguse ja lendasin Barcelonasse sõbranna pulma. Oli hirmus küll, aga täiega seda väärt!
Sealt edasi tuli juba paar tööreisi, ja lõpuks aastal 2018, otsustasin, et reisin nii palju kui jaksan (ja rahakott lubab). Ostsin endale isegi uue kohvri, et asi ametlik oleks. No ja nii ma reisisingi, mitu korda Londonisse, Pariisi, Budapesti, Maltale ja Lissaboni. Tegin aastas umbes 14 lennureisi ja ei kukkunudki alla. Iga reisiga kasvas enesekindlus ja tundsin aina rohkem rõõmu. Rääkimata nüüd aastast 2019, kus reiside ja lendude arv on juba eelmist aastat ületanud.
Mis toobki mind tegelikult jutu mõtteni, et üks suur Budapestis elamise eelis on reisimine. Lennupiletid on lihtsalt nii mõistliku hinnaga, et käi kasvõi iga nädal kusagil. Meie plaan on võimalikult palju käia ja näha. Järgmiseks sihtkohaks on Pariis (D. ei ole käinud ja ma lubasin ta Crazy Horse kabareed vaatama viia), aga meil on ka juba piletid minu sünnipäevaks Rooma. Ehk õnnestub veel Novembris teha ka üks pikem nädalavahetus Viinis. Järgmisel aastal tahaks jõuda kindlasti ka Horvaatiasse, Sloveeniasse ja Tenerifele.
Et siis selline postitus sai..
KUS ON KODU? 