DIY

Pingitegu

Käisime Juunis sõpradel maal abiks igasuguste tööde tegemisel. Vastutasuks skoorisin sõbranna vanaisale kuulunud vana jalapingi. Kate oli tal kulunud, vedrudki vist vajaks tegelikult vahetamist, aga ma teadsin kohe, et selline pisikene projekt on mu elust puudu. Tassisin pingi siis koju kaasa ja ootasin aega, et see projekt ette võtta.

DSCF4316
Selline pink siis.

Esmalt tuli leida pingile uus katteriie. Läksin mina siis Abakhani, vaimusilmas terendas sinepikollane riie. Ja vott, just kaalukanga kastis see õige riie oligi! Maksis ainult mõned eurod ja mina olin väga rõõmus.

DSCF4317
Uus riie päris Abakhani kaalukanga kastist.

Minu teiseks ülesandeks oli osta klambripüstolisse uued klambrid. Ma olen ühe korra juba läbi teinud selle traumeeriva kogemuse “klammerda-kangast-klambripüstoliga-mis-ei-tööta-korralikult” (loe siit). Lootsin, et sellel korral läheb libedamalt. Oh ei, mu sõbrad. Sellel korral sai aga ostetud hoopis valed klambrid. Siis aga polnud aega, et uusi osta, siis jäi klambripüstol koju, siis hoopis viis õe peika klambripüstoli minema jne. Lõpuks lõin käega ja otsustasin teha vanakooli – naelad ja haamer ;)!

Vana katte eemaldamine läks enam-vähem libedalt. Võtsin vaibanoa ja lõikasin selle lihtsalt küljest. Vanad naelad kangutasin puidu seest lahti aga mõned jäid veel omale kohale pidama. Järgmine samm oli lõigata riidest välja uus kate. Nagu piltidelt näha on, oli Luna minu kõige suurem abistaja üldse. Seisis alati seal ees kus vaja ei olnud ja üritas asju varastada, naelu süüa ja vaibanuga lakkuda. Koerad :’)

 

Kuna mul overloki kodus ei ole, tuli veidi improviseerida. Õmblesin igaks juhuks kõik ääred sedasi üle, et miskit hargnema ei kukuks. Mulle räigelt meeldib õmmelda, kahjuks aga pole tihti selleks aega. Kui ma väike olin, oli minu üheks põhitegevuseks nukkudele riiete õmblemine. Ma ei ole kindel kes mulle õmblemist õpetas (kui üldse), aga lapsepõlves mäletan, et meie peres kõik õmblesid. Emaga poodi minnes võisin ainult unistada, et ta mulle riideid poest ostaks, sest “ma õmblen sulle ise” oli teema. Nüüd mõtlen, et täiega äge ju. Lõpuks sättisin uue katte nööpnõeltega paika. Ahjaa, ainuke asi mida ma teha ei oska on traageldamine 😀 mul ei tule see mitte kunagi välja!

DSCF4329

DSCF4330

Kui kate oli valmis õmmeldud ei jäänud muud üle kui ta kinni naelutada. Jah, klambripüstoliga oleks töö saanud kiirem, lihtsam ja kindlasti ilusam. Aga naelad + haamber kombo on ka päris äge. Mul ei olnud muidugi õigeid mööblinaelu ja pidin läbi ajama sellega mis oli. Seega pigistage silm kinni, eksole.

Vahepeal kaalusin pingi jalgade lihvimist ja uuesti ära lakkimist, aga kes mind tunneb, teab, et mulle meeldivad vanad “lugudega” asjad (va antiigipoe kraam).. ja tegelt ma olen kärsitu ka. Igatahes, selline see pink siis tuli:

DSCF4336

DIY · köök

Tere, köök!

Äääää, ma olen vist tõesti kaua siit eemal olnud. Ma isegi ei leidnud “write” nuppu üles. Pidin lausa 4 minutit väga tähelepanelikult seda silmadega otsima. Mis siis vahepeal uut?

Teate, ma ei ole isegi kindel kus ma pooleli jäin. Viimati oli kevad kui kirjutasin. Instagram on ka vaikuses olnud. Üks põhjus on vist see, et kuna suurem remont sai seljatatud, lasime rihma lõdvaks. Minul pääses paisu tagant välja üks reisipisik. Ma olen selle aasta sees reisinud nelja uude riiki ja see ei ole kaugeltki veel kõik! 2018 on “Tere Euroopa!” ja 2019 loodan kaugemale jõuda… ja Florence’i kontserdile ka.. aga see selleks.

38504309_2207835846118217_4824901951781076992_n

Igatahes sinna meie remont siis jäi. Köögis oli ühendatud pesumasin, külmkapp, kohvimasin(ad) ja Berit laenas meile väikese pliidiraua kah, millel saime sooja sööki teha. Ausalt öeldes ajas see asja ära ja kuni Juulini oligi meie elu selline. Isegi 8 kilo makaronisalatit sain valmis vaaritatud ühel pisikesel pliidiraual.

Aga nüüd mitu kuud hiljem saan öelda, et meil on toimiv köök. Okei, puudu on veel ahi, kubu, liistud ja plaaditud sein. Aga meil on lõpuks ometi pliit ja NÕUDEPESUMASIN (mu järgmiseks postituseks saabki vist “Ood Nõudepesumasinale”) Kogu see köögi saaga on olnud nii uskumatult pikk. Küll oli vaja tellida töötasapinnad, neid lihvida, töödelda, paika lõigata. Oli vaja teha kraanikausi jaoks auk, pliidi jaoks auk. Tellida kraanikauss, tellida pliit, leida normaalne segisti jne. Jah, seda kõike oleks kindlasti mitukümend korda kiiremini saanud teha, aga tegu on meiega.

38731840_279394032837729_2326211423463538688_n

Et siin mitte niisama tühja maurata, räägin vähekene asjast kah. Töötasapinnad on meil kõige tavalisemad puidust plaadid, mille ostsime ESPAKist. Ma hinda ei mäleta aga väga kallid need olla ei saanud (#rotid). Võtsime selle paksema variandi, sest see tundus kindlam, ning kuna meil on päris raske kivist kraanikauss, arvas ka Espaki-onu, et see on hea mõte. See lõigati meile õigesse mõõtu kah. Tasapinna lihvis K ära ja edasi töötlesime juba Osmo õlivahaga. Vaha sai paar kihti peale kantud ainult selle eesmärgiga, et anda pinnale heledam toon. Pärast vahatamist lakkisime pinnad üle kõige lihtlabasema põrandalakiga, häääääästi mitu korda. Tulemusega jäime rahule.
Kraanikausi ja pliidi jaoks said augud muidugi juba ennem sisse lõigatud. Seda tegid koostöös projektijuht (mu isa) ja K. Polnud vist kõige keerulisem, aga samas mida mina ka tean. Ma passisin pealt ja kommenteerisin.

Kraanikauss on meil pärit ülla-ülla IKEAst. Tahtsin suurt valget kraanikaussi. Kui köögikapp kannatanud oleks, oleks isegi suurema võtnud. Samas võib-olla asjata, sest ega ma enam nõusid nagunii ei pese :D.
Segisti leidmise saaga oli vast kõige tüütum ja pani kogu köögi ootele. Esiteks kuna ma tahtsin kindlasti segistit mis on välja tõmmatav, piiras see mu valikuid. Hansgrohe Axori sarjal oli paari varianti, aga need käepidemed on nii fakin rämedad, et karju appi (sorri!). Teisalt ei soovinud ma maksta segisti eest oma esimese vastsündinud lapsega, seega üritasin leida miskit, mis jääks mõistliku hinnaklassi. Lõpuks leidsin sellise ja võib öelda, et oleme rahul. Segisti on väljatõmmatava osaga ja kui nuppu vajutad, on tal dušhi funktsioon ka. Ainult see nupp on selline plastiku tüüpi ja mitte kõige ägedam, aga kärab kah!

38500092_291801224927497_4198406960783032320_n

Esimest korda elus on mul gaasipliit ja ma olen nii hullult rahul. Gaasipliidil söögi tegemine on lausa lust ja rõõm. Ma lausa ootan, et ma saaks süüa teha. Ülejäänud köögitehnika on kõige tavalisem ja mitte peenete vilede-tuledega.

Kõik kiidavad köögikappide värvivalikut, kuid mul ikka sees kripeldab. Kui mul oleks vaid jaksu ja viitsimist läheksin otsemaid poodi ja ostaks musta värvi. Ja värviks selle köögi mustaks nii nagu ma alguses plaanisin.

Hetkel vist rohkem miskit muud kirja panna ei olegi. Järgmises postituses näitan oma uut vaipa mille ma käsipagasis Lissabonist endaga koju vedasin :D. Ja kirjutan sellest kuidas ma sõbranna vanaisale kuulunud jalapingi endale skoorisin ja sellel katte ära vahetasin.

38284376_548883972193750_3629083653851578368_n

DIY · köök

Kes see laulab köögis?

Mulle on justkui lapsepõlvest sisse kodeeritud, et kui midagi on vaja osta (mis näiteks on sutsu kallim kui raatsiks maksta), tuleb ALATI otsida kust saab seda sama asja soodsamalt. Ausõna, ma võin vist tunde ja päevi kulutada, et leida soodsaim variant. 😀
Mida aeg edasi,  seda teadlikumaks tarbijaks ennast pean, ning eelistan kvaliteeti kvantiteedile. Üritan alati tarbida vähem ja maksta asjade eest õiglast hinda (noh, et hinna ja kvaliteedi suhte oleks paigas). Kusjuures, alati ei võrdu kallis hind = kvaliteet. Muidugi tuleb mul ette ka neid suvaoste (nt üks päev unustasin oma salli koju, ja ostsin uue, sest nii külm oli). Emotsiooniostudest olen siiski pääsenud.
Enivei, kuhu ma tahtsin oma jutuga jõuda, oli meie köögini. Ma olen absoluutselt nõus, et mugav ja funktsionaalne köök on üks imeline asi. Kuna minu remondi-eeltöö tõi mind selleni, et selline köök oleks röövinud meie eelarvest umbes poole (aga tundsime, et köök võiks kohe olemas olla, mitte kahe aasta pärast) otsustasime, et kõlbab ka kellegi kasutatud.
Endalegi üllatuseks avastasin, et niiiiiiiiiiiiiiii palju erinevaid kööke on järelturgudel müügil. Küll jah, sa ei pruugi leida täpselt sellist mida endale ette kujutanud oled, kuid päris lai valik on sellegi poolest. Tasus mul ainult soov.ee’sse tippida sõna ”köögimööbel” ja olin juba päris laia valiku ees. Muidugi, alati ei pruugi kõik mõõdud sobida ja enamik ju on tehtud spetsiaalselt ruumi tarvis. Minul aga joppas ja leidsin taaskasutusest IKEA (Faktum) köögi.  IKEA köökidega on see hea asi, et nad on suhteliselt lollikindlad ja kappe saab vastavalt oma äranägemisele kokku sobitada.

DSCF1800

Kuna meil on pigem pisem köök, ei läinud meil kõiki kappe tarvis ja päris palju jäi üle. Loodan, et ka need kapid leiavad endale ühel päeval kodu. Aga tulles tagasi kasutatud köögi juurde, siis ainukesed iluvead olid mõnel kapil pisikesed kriimud-kraapsud. Siinid-sahtlid-uksed töötavad ilusti ja ei saa arugi, et tegemist on vana köögiga.

Siiski-siiski otsustasime anda köögile värske välimuse uue värvi, nuppude ja jalgade näol. Ma olin alati unistanud musta värvi köögist, kuid mingi asi pani mind ümber otsustama ja köök sai värvitud roosaks. K ütles selle peale, et ‘ühtegi roosat asja meie koju enam ei tule!’ Mu mõtetes mõlkus selline vanakooli roosa ja sobiva tooni leidmine oli üks paras peavalu. Kusjuures, praegune toon ei ole ka 100% õige, kuid pole hullu. Kui kunagi häirima hakkab, eks ma siis võtan selle musta värvi ette ;).

27935288_10160075972160217_578551894_n (1).jpg

Kapid värvisime ära mingisuguse spetsiaalse Caparoli värviga, mis sai toonitud vastavalt soovile. Seda värvi oli imehea (veluur) rulliga peale kanda. Ei vajanud ta mingit pinna karestamist või eeltöötlemist. Kuivas ühtlaseks ja siiani ei ole näha kuskil kriime ega kraapse. Kui kedagi peaks huvitama, võin otsida selle värvi õige nimetuse välja (hetkel peast ei mäleta).

Uued kapinupud tulid IKEAst (jällegi, imeodavad) ning jalad leidsin Järve Keskusest mingisugusest pisikesest poest. “Töötasapind” on täiesti ajutine suvaline plaat, mille K kiiruga mõõtu saagis, et saaks kohvimasinad paika. Kunagi tulevikus tuleb ikka õige tasapind. Praegu on köögist puudu meil kaks tasapinda, kraanikauss (mis küll täna kohale jõudis), segisti, nõudepesumasin, pliidiplaat, ahi, kubu… ehk siis umbes kõik :D.
Nõud saavad meil pestud vannitoa kraanikausis ja pliidiks on meil see üks raud. Tööd seisavad enamasti meie laiskuse ja jaksu taga. Investeerisime remonti nii palju energiat ja nädalavahetusi, et hetkel veidi taastume ja laeme patareisid. Inimesed kes elavavad pidevalt remondi keskel – kuidas Te seda suudate?

Mis aga puudutab funktsionaalselt kööki, siis on minu jaoks olulised need viis asja:

– Et mul oleks piisavalt töötasapindu (jep, neid saab olema)
– Et ma saaks prügi sorteerida (ülioluline!)
– Et köögis oleks rohkelt päevavalgust (oojaaa. meil on <3)
– Et mul oleks ruumi asju hoiustada (no see terve korter on panipaiku täis, pigem on hästi!)
– Et oleks hea valgustus (küll ma ühel päeval leian õiged lambid)

Hetkel on need viis punkti täidetud, seega mind ei tee kurvaks, et mul pole ultramoodsat kööki. Mina soovitan alati kõigil piiluda taaskasutuse ja DIY poole kui vähegi viitsimist ja huvi. See vajab veidi rohkem nokitsemist aga tulemus võib tulla üliäge.

Uncategorized

Inspiratsioon

Uhhh, üks eriti mõnus tegevus on interneti avarustes ringi uitamine ja inspiratsiooni kogumine. Aeg lihtsalt lendab ja arvuti täitub igasuguste piltidega.

Ma umbes vaimusilmas juba kujutan ette milline meie kodu olema saab. Olen juba suures tuhinas ka natukene mööblit välja skautinud ja ostnud. Siit aga tuleb natukene inspiratsioonipilte.

All-white-everything ei ole päris see mida ma tahan, et rõhk on pigem mööblil.

Oh ja ühte Kärt Hammeri maali sooviks ma küll! ❤

Uncategorized

Diivani saaga (III osa)

ektorp-sofa-gray__0386827_PE559169_S4
See kurikuulus IKEA Ektorp

..aka Viimane Vaatus.

Läksin siis mina üks õhtu magama, ja mõtlesin endamisi, et küll oleks tore kui meil oleks üks triibuline diivan. Unistasin siis hoolega edasi, et milline see diivan ikka täpselt olla võiks, ja lõpuks jõudsin selleni, et eks see ikka üks Ikea Ektorp olema peaks.

Hommikul kui silmad lahti tegin, oli ema mulle saatnud mulle ühe kuulutuse. Ets kae, mu lemmik vanakraami pood kalamajas oli välja hõisanud, et neil üks Ektorp just üle. Ruttu-ruttu sai küsitud mõõte ja oh seda õnne kui selgus, et see enam-vähem täpselt tuppa ära mahub.

Toredad mehed Kalamaja Vanakraamipoest soovisid minult diivani eest ei rohkem ega vähem kui 70 euroraha ja tõid diivani ka koju kätte. Ja lisaks kõigele muule, viisid eest ära ka meie vana diivani. 🙂

Tean, et päris triibuline see meie diivan küll nüüd pole, aga eriti äge üllatus oli see, et sellega tuli kaasa veel üks komplekt katteid. Ehk nüüd saame vahetada vastavalt tujudele, kas tahame rohelist või lumivalget diivanit.

Pestavad katted on lihtsalt üks suur õnnistus. Kõik käpajäljed ja kohviplekid saab sujuvalt välja – viska lihtsalt katted masinasse. Ei mingit Vanishit ega muud keemiat. Diivan on ka üldiselt päris mugav, kahjuks küll lahti ta ei käi ja kedagi sinna magama ei pane. Aga lebotada sellel on mugav, puhastada on mugav, diivan on kerge ja hästipaljunodi mahutab ka enda alla.

PS. Olgugi, et meil on uus diivan, K. vedeleb ikka diivani ees põrandal ja mina laiutan üle terve Ektorpi. He-he!

Uncategorized

Diivani saaga (I osa)

Kuna meie praegune kodu on suhteliselt pisike oma 28 ruutmeetriga (aga eriti hea planeerinuga!), peame me olema piisavalt kompaktsed ja taibukad, ning arvestama täpselt kuhu mida kui palju mahub. Pikemas perspektiivis on see ausaltöledes tüütu, aga kindlasti mitte midagi ilmvõimatut. Meil on täiesti mõõdukas koguses mööblit, küll aga teinekord liiga palju asju. Kui tundub, et asju saab jälle liiga palju, teen ühe suurema koristuse, ja annan ära seda mida endal kodus tarvis pole. Näiteks andsin just hiljuti ära kodust ühe liigse lambi, kaks tassi ja mõned klaasid.

Kui me siia korterisse kolisime, oli siin ees üks totter diivan. See oli parajalt pehme aga sellel oli täiesti võimatu kauem kui paar tundi istuda. Hakkasime selle asemele otsima midagi muud, ja tõesõna vist kõik maailma poed said selle tarbeks läbi kammitud. Kuna diivani pikkus ei tohtinud olla pikem kui 2,15m (sest muidu lihtsalt ei mahu), pidime päris mitmest ilusast diivanist ära ütlema. Ühel päeval aga sattus meie teele diivan Faktory nimelisest taaskasutuspoest, mis oli täiesti okeis seisukorras, käis lahti, sellel oli pesukast ja no ühesõnaga “käras kah”.

14797263_10157712411800217_1655888916_n
Pildil näeb täiesti viisakas välja, aga tegelikult vajas ikka kohendamist.

Minu kindlaks sooviks oli diivanile anda uus hingamine; õmmelda uued katted, värvida ära puidust käeosad ja noh… anda natukene värksem välimus, sest eelmised padjakatted olid sellisest kartulikoti materjalist mis ajas kintsud sügelema. 😀

Ostin uue kanga imeodavalt ühest laojääkide poest ja võtsime mõne hetke hoogu enne kui projekt X sai alguse. Esmalt tuli võtta lahti diivan ja värvida ära puidust käeosad (olgem ausad, seda tegin mina ja päääris lohakalt). Ja lõpuks sai alata meie lemmik osa Klammerda-kangast-klambripüstoliga-mis-ei-tööta-korralikult.

14813588_10157712411795217_1110744673_n
Tükkideks lammutatud diivan, küll aga juba uues kuues.

Projekti algus oli päris hullumaja. Esiteks on päris keeruline nii pisikeses korteris leida ruumi, et kõike teha; mõõta, õmmelda, klammerdada, liimida, värvida jne. Kuna ma ei olnud juba aastaid vist midagi õmmelnud kah, oli see ka päris huvitav katsumus. Lõpuks tuli see küll eriti ilusti välja. 🙂

14804941_10157712411735217_13441595_n
K. suurepärast klammerdustööd sooritamas

Need pildid on iidsest ajast ja telefoni kvaliteet jätab paljustki soovida, aga annab ehk veidikene ülevaadet protsessist. Nüüd on sellest projektist küll päris palju aega möödas, aga õnneks diivan püsib siiani ühes tükis. Küll aga ei näe ta enam nii hea välja kui alguses, sest meil on kodus üks sõber Luna, kelle küüned aegajalt kangasse kinni jäävad. No vott, me alguses lihtsalt ei arvestanud, et me endale koera võtame. Tänaseks päevaks olen ma sellest diivanist juba tüdinenud ja olime uue otsingul. Aga sellest juba järgmises postituses…