Äääää, ma olen vist tõesti kaua siit eemal olnud. Ma isegi ei leidnud “write” nuppu üles. Pidin lausa 4 minutit väga tähelepanelikult seda silmadega otsima. Mis siis vahepeal uut?

Teate, ma ei ole isegi kindel kus ma pooleli jäin. Viimati oli kevad kui kirjutasin. Instagram on ka vaikuses olnud. Üks põhjus on vist see, et kuna suurem remont sai seljatatud, lasime rihma lõdvaks. Minul pääses paisu tagant välja üks reisipisik. Ma olen selle aasta sees reisinud nelja uude riiki ja see ei ole kaugeltki veel kõik! 2018 on “Tere Euroopa!” ja 2019 loodan kaugemale jõuda… ja Florence’i kontserdile ka.. aga see selleks.

Igatahes sinna meie remont siis jäi. Köögis oli ühendatud pesumasin, külmkapp, kohvimasin(ad) ja Berit laenas meile väikese pliidiraua kah, millel saime sooja sööki teha. Ausalt öeldes ajas see asja ära ja kuni Juulini oligi meie elu selline. Isegi 8 kilo makaronisalatit sain valmis vaaritatud ühel pisikesel pliidiraual.

Aga nüüd mitu kuud hiljem saan öelda, et meil on toimiv köök. Okei, puudu on veel ahi, kubu, liistud ja plaaditud sein. Aga meil on lõpuks ometi pliit ja NÕUDEPESUMASIN (mu järgmiseks postituseks saabki vist “Ood Nõudepesumasinale”) Kogu see köögi saaga on olnud nii uskumatult pikk. Küll oli vaja tellida töötasapinnad, neid lihvida, töödelda, paika lõigata. Oli vaja teha kraanikausi jaoks auk, pliidi jaoks auk. Tellida kraanikauss, tellida pliit, leida normaalne segisti jne. Jah, seda kõike oleks kindlasti mitukümend korda kiiremini saanud teha, aga tegu on meiega.

Et siin mitte niisama tühja maurata, räägin vähekene asjast kah. Töötasapinnad on meil kõige tavalisemad puidust plaadid, mille ostsime ESPAKist. Ma hinda ei mäleta aga väga kallid need olla ei saanud (#rotid). Võtsime selle paksema variandi, sest see tundus kindlam, ning kuna meil on päris raske kivist kraanikauss, arvas ka Espaki-onu, et see on hea mõte. See lõigati meile õigesse mõõtu kah. Tasapinna lihvis K ära ja edasi töötlesime juba Osmo õlivahaga. Vaha sai paar kihti peale kantud ainult selle eesmärgiga, et anda pinnale heledam toon. Pärast vahatamist lakkisime pinnad üle kõige lihtlabasema põrandalakiga, häääääästi mitu korda. Tulemusega jäime rahule.
Kraanikausi ja pliidi jaoks said augud muidugi juba ennem sisse lõigatud. Seda tegid koostöös projektijuht (mu isa) ja K. Polnud vist kõige keerulisem, aga samas mida mina ka tean. Ma passisin pealt ja kommenteerisin.

Kraanikauss on meil pärit ülla-ülla IKEAst. Tahtsin suurt valget kraanikaussi. Kui köögikapp kannatanud oleks, oleks isegi suurema võtnud. Samas võib-olla asjata, sest ega ma enam nõusid nagunii ei pese :D.
Segisti leidmise saaga oli vast kõige tüütum ja pani kogu köögi ootele. Esiteks kuna ma tahtsin kindlasti segistit mis on välja tõmmatav, piiras see mu valikuid. Hansgrohe Axori sarjal oli paari varianti, aga need käepidemed on nii fakin rämedad, et karju appi (sorri!). Teisalt ei soovinud ma maksta segisti eest oma esimese vastsündinud lapsega, seega üritasin leida miskit, mis jääks mõistliku hinnaklassi. Lõpuks leidsin sellise ja võib öelda, et oleme rahul. Segisti on väljatõmmatava osaga ja kui nuppu vajutad, on tal dušhi funktsioon ka. Ainult see nupp on selline plastiku tüüpi ja mitte kõige ägedam, aga kärab kah!

Esimest korda elus on mul gaasipliit ja ma olen nii hullult rahul. Gaasipliidil söögi tegemine on lausa lust ja rõõm. Ma lausa ootan, et ma saaks süüa teha. Ülejäänud köögitehnika on kõige tavalisem ja mitte peenete vilede-tuledega.

Kõik kiidavad köögikappide värvivalikut, kuid mul ikka sees kripeldab. Kui mul oleks vaid jaksu ja viitsimist läheksin otsemaid poodi ja ostaks musta värvi. Ja värviks selle köögi mustaks nii nagu ma alguses plaanisin.

Hetkel vist rohkem miskit muud kirja panna ei olegi. Järgmises postituses näitan oma uut vaipa mille ma käsipagasis Lissabonist endaga koju vedasin :D. Ja kirjutan sellest kuidas ma sõbranna vanaisale kuulunud jalapingi endale skoorisin ja sellel katte ära vahetasin.