Tere-tere!
Möödunud on veidi rohkem kui aasta, mil viimati siia oma nägu näitasin. Suure suuga lubasin ju, et kirjutan kuidas roosast köögist sai korraga must, ja üleüldse lubasin olla parem postitaja.
No tegelikuses läks kõik teisiti ja asjad muutusid, ikka täiega! Remontika sai otsa ja romantika kah. Korteriprojekt läks pausile; liistud ei leinud kunagi oma teed korterini, ja ega väga ei olnud energiat edasi nokitseda kah. Tänu ühele toredale töömehele sai vähemalt esik uue kipsikuue, kuid ootab nukralt pahtli-ja värvikihti.
Millalgi märtsis käis mul külas Nipiraamat, kes kusonkodust loo kirjutas. See oli üks mega tore kogemus. Ma ju alati unistasin, et kusonkodu lõpuks ajakirja jõuaks! Artikkel ilmus nii ajakirjas kui ka veebis, pildid olid imeilusad ja tekst sai nii mõnusalt kirja pandud. Loodan, et mõned ikka jõudsid ajakirja lehitseda ka. 🙂
No ja siis läks aeg edasi ja ma kolisin hoopis Ungarisse. Kusonkodu’s elavad praegu kaks hästi toredat üürilist ja mina elan siin Budapestis ühes mõnusas korteris.
Ma proovin blogile uue võimaluse anda, sest tunnen, et mul on siin võõras riigis vaja mingisugust tuttavat väljundit.
Järgmise korrani,
E.
KUS ON KODU? 