Uncategorized

Elust ja reisidest

Huvitav kuidas elu muutub. Ja kui kiiresti ka veel, kas pole?

Mõtlen siin, et alles 3-4 aastat tagasi, olin omadega kohas, kus ma ei julgenud mitte kuhugi reisida. Ma ei tea miks või kust see hirm täpselt tuli, aga umbes kahel korral jätsin lihtsalt lennukile minemata ja reis jäi ära. Hästi imelik värk, sest varem mul sellist hirmu ei olnud, elasin ju ometigi mitu aastat välismaal. Aga siis mingil hetkel midagi muutus, hakkasin kõike kartma ja ärevus süvenes. See oli nii õudne aeg.

71079907_401113337203898_5231837445808455680_n.jpg

Sõpradele rääkisin, et kuhugi mina ei reisi ja mitte midagi näha ei taha – kodus on nii hea turvaline. Olin kindel, et järgmine lennuk millele istun, kukub alla. Või siis otsustab keegi ennast minu kõrval õhku lasta, või plahvatab mul kõhus pimesool. Pärast pikka teraapiat ja tööd enesega, leidsin endas jälle selle julguse ja lendasin Barcelonasse sõbranna pulma. Oli hirmus küll, aga täiega seda väärt!

Sealt edasi tuli juba paar tööreisi, ja lõpuks aastal 2018, otsustasin, et reisin nii palju kui jaksan (ja rahakott lubab). Ostsin endale isegi uue kohvri, et asi ametlik oleks. No ja nii ma reisisingi, mitu korda Londonisse, Pariisi, Budapesti, Maltale ja Lissaboni. Tegin aastas umbes 14 lennureisi ja ei kukkunudki alla. Iga reisiga kasvas enesekindlus ja tundsin aina rohkem rõõmu. Rääkimata nüüd aastast 2019, kus reiside ja lendude arv on juba eelmist aastat ületanud.

Mis toobki mind tegelikult jutu mõtteni, et üks suur Budapestis elamise eelis on reisimine. Lennupiletid on lihtsalt nii mõistliku hinnaga, et käi kasvõi iga nädal kusagil. Meie plaan on võimalikult palju käia ja näha. Järgmiseks sihtkohaks on Pariis (D. ei ole käinud ja ma lubasin ta Crazy Horse kabareed vaatama viia), aga meil on ka juba piletid minu sünnipäevaks Rooma. Ehk õnnestub veel Novembris teha ka üks pikem nädalavahetus Viinis. Järgmisel aastal tahaks jõuda kindlasti ka Horvaatiasse, Sloveeniasse ja Tenerifele.

Et siis selline postitus sai..

Uncategorized

Koduigatsusest

Kohe-kohe on möödas üks kuu siia kolimisest, ja kätte on jõudnud see kardetud igatsemise periood. Ma ju tegelikult teadsin, et see tuleb! Enne siia kolimist teadsin juba ette, et mingil hetkel ta mind kollitama tuleb. Olen ju ennegi kodust eemal elanud, ja tean mis tunne see on. Imelik on aga mõelda, et juba rohkem kui kümme aastat tagasi nutsin kibedaid pisaraid, iga kord kui koduga hüvasti jätsin. Aga seda kogemust mis ma sain, ei vahetaks mitte millegi vastu! Kõige suuremat rõõmu valmistasid muidugi need õhtud kui vanavanemad helistasid, või emaga telefonis rääkida sai. Siis veel ei olnud seda nutielu ka, et saaks videokõnesid teha.

No igatahes, see rõve hetk on nüüd käes! Üks õhtu voodis uinudes, unistasin sellest, et oh kui vaid ometi saaks emaga koos Prismasse toidupoodi minna ja vaadata hindu eurodes. Isegi mõte sitasest Tallinna sügisilmast ei tundnud vastik. Aga eks koduigatsus olegi loomulik nähtus, ja enam-vähem kõik inimesed, kes elus kuhugi kolinud on, teavad millest ma räägin. Ma üritasin end vaimselt ette valmistada selleks, kuid praegu pean endale ikkagi mitu korda päevas mõtetes märkusi tegema. Kuna ma olen paar viimast nädalat siin oma tervisega kimpus olnud, tuleb see koduigatsus kohe eriti peale.

Mõtlesin, et panen siia kirja paar asja/mõtet/tegu mis mind tusatuju hetkedel aitavad. Ja kui jälle nutt kurgus, loen oma nimekirja üle ja tegutsen vastavalt.

70850023_704640276675038_6921725111905026048_n

Loe mõnda head raamatut või vaata seriaali
Minu puhul aitab eriti hästi kui loen Harry Potterit või vaatan mõne osa Sõpru. Need on minu kaks lemmikut, ja alati kui on mingi raskem periood, leian nendest tuge. Vahel on lihtsalt hea kui taustaks mängib mõni tuttav asi.

Mõtle sellele, et sa ei ole ainus kes kuhugi kolinud on
No näiteks üks õhtu mõtlesin Sandrile, kes ka “üheks aastaks” Maltale kolis. Või Karmenile, kes ära armus ja minema kolis. Või siis Gosiale ja Olafile, kellel oli eriti keeruline algus, aga nüüdseks juba mitu aastat UKs elavad. Mul on tegelt nii palju sõpru, kes on kuhugi kolinud, kas siis ajutiselt või pikemaks ajaks. Lohutan end sellega, et eks ka nendel oli alguses raske.

Helista oma perele ja sõpradele
Enam ei ole aasta 92 ja välismaale helistamine ei “maksa 500 krooni!” Õnneks ma videokõnetan ema ja õega ikka mitu korda nädalas. Isegi siis kui pole millestki rääkida, on tore kuulda, mida ema Prismast ostis või mis nalja tal tööl sai. On ikka kuradi äge, et tänapäeval nutiajastul saab helistada ja vahtida tõtt korraga.
Vantsidele proovin ikka korra nädalas teada anda, et elus olen. Nad nüüd loevad mu blogi ka (tsau vanaema ja vanaisa, ma väga igatsen teid)! Sõpru proovin ka mitte ära unustada ja ikka küsin, et kuidas läheb. Nii hea tunne on vahest kellegagi olmemuredest lobiseda.

Leia endale tegevust ja ära istu kodus
No siin linnas ei tohiks küll sellega probleemi olla. Siin on nii palju teha ja näha. Üritan hetkel kaasa minna kõige pakutavaga, aga varsti peaks endal ka pea per*est välja tõmbama, ning ise midagi välja mõtlema. Praeguses to-do listis on Salvador Dali ja üks fotonäitus.

Tee trenni ja liiguta ennast
Eelmisel talvel kui ma 4-5x nädalas trennis käisin, olin ma maailma rahulikum inimene. Tean, et trenn mulle sobib ja teeb mind hästi õnnelikuks. Kuna ma praegu olen siin järjest oma tervisega kimpus olnud, pole saanud veel end trenni vedada. Tahan kindlalt endale leida ka ühe tantsutrenni, isegi kui ma tunnis käpard olen ja millegagi hakkama ei saa. Ühtlasi on mul 2020 aasta Mai kuuks plaanis treenida sikspäkk. 2019 aasta Maiks oli mul plaanis kaotada 15 kilo, mida ma ka tegin.

Ei tohi unustada ennast kui indiviidi
Mul on komme ennast ära unustada. Proovin endale meelde tuletada, et miks ma selle väljakutse vastu võtsin ja miks ma seda teen. Ennekõige teen seda ju iseendale. Kui ma oleksin Tallinnasse jäänud, oleksin neljandat aastat läinud samasse kontorisse ja teinud sama asja. Mida ma oma personaalses elus teinud oleksin, ei tea. Kogemus mis ma siit saan, laiendab mu silmaringi ja õpetab mulle loodetavasti palju uut. Mõtlen praegu palju rohkem tulevikule ja sellele, et mida ma päriselt elus teha tahan ja millist elu elada. Ma ei taha keskpärast elu, et lihtsalt läbi ajada. Ma tahan kogeda, näha ja õppida.

Ole kursis mis kodus toimub
Pean tunnistama, et selles olen eriti halb. Teen vahepeal Postimehe lahti küll, aga vastu vahib suht alati mingi idiootsus, ja panen lehe kinni ära. Pean leidma endale selle aja, et ERRist uudiseid vaadata. Vahepeal tahaks lihtsalt mõnda eesti keelset saadet vahtida.

Leia endale sõbrad
Appi! Kuidas seda veel tehakse?

 

Ma loodan, et lõpuks kui ma terveks saan, ja kõik paberimajandus siin korda saab, tekib mul siin ka turvatunne. Nii ebamugav on viibida riigis, kus sa keelt ei mõista ja täpselt aru ei saa kuidas miskit käib. Aga eks see õpetab enda eest rohkem seisma.
Ootan Oktoobrit juba väga, sest siis mind ootab nädal aega sügiseses Londonis. Meile tulevad külla D vanemad, kes on täiega toredad. Veel läheme mõneks ajaks Pariisi sügist nautima ja ühele kontserdile. Ja sinna otsa tuleb mulle külla ka emme. Jeeeeeee!

Tsau,

 

Uncategorized

Kus on kodu Budapestis

70632147_489819744901995_1810857756450619392_nHetkel mil sai enam-vähem selgeks kolimise kuupäev, hakkasime kohe endale Budapesti kodu otsima. Enne suuremaid otsinguid tegin veidi ka eeltööd, rääkisin sõpradega kes siin varem elanud, et kus tasuks elada ja kus kindlalt mitte. Soovitusi tuli omajagu ja eks kõigil on ikka oma arvamus.

Kes veel ei tea siis Budapest jaguneb kaheks; on Buda ja on Pest. Nende vahel jookseb Doonau jõgi, mille keskel on ka paar saart (nt Margareti). Siin linnas elab rohkem kui 1,7 miljonit inimest ja pindala on tal 525.16 km². Linn on jaotatud 23 erinevaks ringkonnaks, mis omakorda jagunevad erinevateks linnaosadeks. Aga palun, siin oli teie tänane geograafia tund!

Buda pool on mägine, pisut privaatsem ja kuuldavasti olla seal ka suvel veidi rohkem õhku. Käisin üks kord Rozsadombis luurel kah, seal on hästi ilusad suured eramajad ja sitaks sisalikke. Nagu sitaks! Kujutan siiski, et Buda poolel võib olla igav elada, sest enamik elust toimub siiski Pestis. Veidi selline Viimsi värk- tundub tore aga ise ei koliks.
Buda poolel oli päris mitu ilusat korterit ka üüriks, kuid otsustasime, et ei viitsi iga päev tund aega kommuutida. Kuigi transport on siin päris okei ja käib suhteliselt tihti.

Pesti poolel on siis “põhivärk”. Siin on parlament (ei, mitte see klubi) ja kohad kus Ryan Gosling elas ja hängis, kui Blade Runnerit filmiti. Meie elame seitsmendas linnaosas juudi kvartalis, mis on täis turiste, restorane, elavat muusikat ja väikseid ägedaid poode.

 

Selle õige kodu leidmine väga kerge ei olud. Esiteks sellepärast, et me ei olnud siin kohapeal, et kortereid vaatamas käia ja teiseks sellepärast, et kätte oli jõudmas September, ja vist kõik maailma tudengid otsisid ka kodu. Lisaks kõigele, olin kuulnud lugusid, kuidas Budapestis on üürimine nii odav, mis andis korralikult ainest mu kujutlusvõimele, kuidas ma lahkun siit riigist rahapakke seljas tassides, sest üürile ei kulunud ju midagi. Alatu vale!

71269709_525057158309620_5696218380822904832_n.jpg

Kauni kolmetoalise sõpradega jagamiseks, võib leida 1000 EUR eest. Ühe inimese stuudiokad jäävad sinna 400-500 EUR kanti ja nunnu paarikese korteri leiab vast 650-900 EURiga. Toad on 300-350 EUR kanti. Ma muidugi võin siin ajada täieliku kämarajura, aga need on need hinnad, mida mina olen näinud. Need korterid mida ma ise vaadanud olen, on enamasti ka väga-väga ilusad, uued ja heas asukohas. On muidugi ka erandeid ja odavamalt saab ka, aga mulle tundub, et see on suht joppamise küsimus. Aga, et kust siis kortereid vaadata? Ma vist kammisin tulutult läbi kõik kinnisvaraportaalid, nt nagu:

Kinnisvaraportaalid on üldse siin veidi imelikud ja ajast maha jäänud. Lõpuks aga otsustasin kasutada vanahea facebooki ja ühinesin kõikvõimalike gruppidega, nt nagu:

  • Rent a flat/room in Budapest
  • Budapest flats apartments rent
  • Budapest alberlet keresök

Panin kõik notificationid  peale, et ei jääks ühestki kuulutusest ilma. Ja siis hakkasime järjest kirjutama ja aegu kokku leppima. Tegelikult lendas D. paariks päevaks siia, et ära tuua paar kohvrit ja käia kortereid vaatamas. Kes siin kodu hakkab otsima, siis kindlasti soovitan koha peal olla, sest piltidelt on korterid hoopis teistsugused. Näiteks mõnes korteris oli hallituse lõhn, niiske ja pime. Tagatisrahaks võtakse tavaliselt kahe kuu üür.

Meie leidsime endale väga mõnusa korteri väga heas asukohas. Maja asub küll kõige rahvarohkemal tänaval, mis on täis baare ja restorane, aga meieni see lärm ei kostu.  Meil on ka vaiksesse sisehoovi privaatne rõdu, kus on mõnus hommikuti kohvi juua ja juttu ajada. Huvitav oli aga see, et käisime lausa notaris üürilepingut allkirjastamas. Siin pidi olema seaduses paar auku, et kui sa näiteks otsustad üüri mitte maksta, pole korteriomanikul sind õigust välja tõsta. Noh selline puuküürniku värk, et parem on kõik notariaalselt ära kinnitada.  Üürileping on üldse siin väga tähtis paber, sest selle põhjal sa saad endale aadressi kaardi, millega saad omakorda pangakonto avada ja arstiabi. Ilma selleta oled suhteliselt tühi koht.

Aga vott, see postitus venis nüüd oodatust pikemaks. Lähen teen miskit muud ja kirjutan siia jälle kui midagi pähe tuleb.

E.

 

Elu Ungaris

Et miks just Ungari?

Nagu ma ennist juba mainisin, kolisin hiljuti Budapesti. Olen siin nüüd resideerunud varsti juba kolm nädalat ning kohanen vaikselt eluga.  Ah, et miks ma siia kolisin? Lühidalt öeldes: ma tulin siia tööle.

Aga, et pikemalt kirjutada, siis umbes poolteist aastat tagasi külastasin ma Budapesti esimest korda. Oli mai kuu, Tallinnas oli veel kõle ja külm, kuid Budapesti maandudes ootas mind ees 23 soojakraadi ja päike. Olin koheselt müüdud! Ka tol korral tulin siia tööasjus, kuid õnneks jäi aega üle, et turkari asju teha ja linna eksploorida. Juba tol korral käis peast läbi mõte, et päris äge oleks siin vist elada. Kuna aga mu elu Eestis oli nii stabiilne ja remont oli ka just läbi saanud, matsin selle mõtte suht kiirelt maha.
Aga siis jõudis kätte sügis/talv ja elu muutus. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ta muutus. Kuni lõpuks ma otsustasin võimalusest kinni haarata ja Budapesti kolida. Pakkisin oma kolm kohvrit kokku, tegin korteri enam-vähem tühjaks ja tulin tulema.

 

70205738_2400614070208868_1993871771836612608_n

Ennekõige ma tulin siia tööle. Meil on siin uus äge kontor ja käimas on suur kasvuprotsess. Tulin siia oma ekspertiisi (ha ha ha) jagama, ja ka ise uut kogemust saama. Lihtne see kõik olema ei saa, sest juba praegu annab veidi tunda koduigatsus. Mitte kodu-kodu igatsus, vaid lihtsalt mugavustunde ja perekonna igatsus. Oh ja teate, kõige valusam on see, et ma jätsin oma pisikese Lunakese maha. Tema muidugi elab oma rõõmsat koera-elu edasi mu ema juures, ja vast ei saa arugi, et midagi teisiti oleks. Aga minu südamest on ju nii suur tükk puudu. No eks paistab, ehk ühel päeval kolin ta ka siia. Ei tahtnud teda kohe selle suure kolimisega stressi viia, eriti arvestades, et ma ei tea mida tulevik toob.

Igatahes, esimene nädal siin oli kuumalaine ja õues oli pidevalt 35 kraadi. Päris mõnus. Käisime Margareti saarel pikutamas ja Budapesti loomaias. Praegu septembri keskel on siin mõnusad 25 kraadi ja päike.

Elame juba kaks nädalat oma uues kodus, mis asub 7 linnaosas, juudi kvartalis. Meil (“meil” tähendab siis minul ja elukaaslasel) täiega vedas sellega, sest see on suur, valge,  ja eraldi rõduga. Rõdu ja aknad on vaikse sisehoovi poole, kuhu tänavalärm üldse ei kostu. Meie kodutänav on täis restorane, baare, tänavatoitu, elavat muusikat ja on täielik turisti atraktsioon. Ma ei ole varem kunagi millegi sellise keskel elanud ja olen täiega rahul, et sellise kogemuse saan. Näiteks üks õhtu kodus istudes tekkis ilmatuma suur magusaisu. 5 minutit hiljem olime oma kodudressides all korrusel restoranis ja sõime kooki. Päris mugav.

Oma järgmises postituses kirjutan vist sellest, et kuidas Budapestis on korterit leida, millised on hinnad ja mida tegema peab. Noh, et äkki kellelgi on kunagi vaja.

Seniks aga TSAU!

Uncategorized

Jälle siin.

Tere-tere!

Möödunud on veidi rohkem kui aasta, mil viimati siia oma nägu näitasin. Suure suuga lubasin ju, et kirjutan kuidas roosast köögist sai korraga must, ja üleüldse lubasin olla parem postitaja.

No tegelikuses läks kõik teisiti ja asjad muutusid, ikka täiega! Remontika sai otsa ja romantika kah. Korteriprojekt läks pausile; liistud ei leinud kunagi oma teed korterini, ja ega väga ei olnud energiat edasi nokitseda kah. Tänu ühele toredale töömehele sai vähemalt esik uue kipsikuue, kuid ootab nukralt pahtli-ja värvikihti.

nipiraamat

Millalgi märtsis käis mul külas Nipiraamat, kes kusonkodust loo kirjutas. See oli üks mega tore kogemus. Ma ju alati unistasin, et kusonkodu lõpuks ajakirja jõuaks! Artikkel ilmus nii ajakirjas kui ka veebis, pildid olid imeilusad ja tekst sai nii mõnusalt kirja pandud. Loodan, et mõned ikka jõudsid ajakirja lehitseda ka. 🙂

nipiraamat2

No ja siis läks aeg edasi ja ma kolisin hoopis Ungarisse. Kusonkodu’s elavad praegu kaks hästi toredat üürilist ja mina elan siin Budapestis ühes mõnusas korteris.

Ma proovin blogile uue võimaluse anda, sest tunnen, et mul on siin võõras riigis vaja mingisugust tuttavat väljundit.

Järgmise korrani,

E.

DIY

Pingitegu

Käisime Juunis sõpradel maal abiks igasuguste tööde tegemisel. Vastutasuks skoorisin sõbranna vanaisale kuulunud vana jalapingi. Kate oli tal kulunud, vedrudki vist vajaks tegelikult vahetamist, aga ma teadsin kohe, et selline pisikene projekt on mu elust puudu. Tassisin pingi siis koju kaasa ja ootasin aega, et see projekt ette võtta.

DSCF4316
Selline pink siis.

Esmalt tuli leida pingile uus katteriie. Läksin mina siis Abakhani, vaimusilmas terendas sinepikollane riie. Ja vott, just kaalukanga kastis see õige riie oligi! Maksis ainult mõned eurod ja mina olin väga rõõmus.

DSCF4317
Uus riie päris Abakhani kaalukanga kastist.

Minu teiseks ülesandeks oli osta klambripüstolisse uued klambrid. Ma olen ühe korra juba läbi teinud selle traumeeriva kogemuse “klammerda-kangast-klambripüstoliga-mis-ei-tööta-korralikult” (loe siit). Lootsin, et sellel korral läheb libedamalt. Oh ei, mu sõbrad. Sellel korral sai aga ostetud hoopis valed klambrid. Siis aga polnud aega, et uusi osta, siis jäi klambripüstol koju, siis hoopis viis õe peika klambripüstoli minema jne. Lõpuks lõin käega ja otsustasin teha vanakooli – naelad ja haamer ;)!

Vana katte eemaldamine läks enam-vähem libedalt. Võtsin vaibanoa ja lõikasin selle lihtsalt küljest. Vanad naelad kangutasin puidu seest lahti aga mõned jäid veel omale kohale pidama. Järgmine samm oli lõigata riidest välja uus kate. Nagu piltidelt näha on, oli Luna minu kõige suurem abistaja üldse. Seisis alati seal ees kus vaja ei olnud ja üritas asju varastada, naelu süüa ja vaibanuga lakkuda. Koerad :’)

 

Kuna mul overloki kodus ei ole, tuli veidi improviseerida. Õmblesin igaks juhuks kõik ääred sedasi üle, et miskit hargnema ei kukuks. Mulle räigelt meeldib õmmelda, kahjuks aga pole tihti selleks aega. Kui ma väike olin, oli minu üheks põhitegevuseks nukkudele riiete õmblemine. Ma ei ole kindel kes mulle õmblemist õpetas (kui üldse), aga lapsepõlves mäletan, et meie peres kõik õmblesid. Emaga poodi minnes võisin ainult unistada, et ta mulle riideid poest ostaks, sest “ma õmblen sulle ise” oli teema. Nüüd mõtlen, et täiega äge ju. Lõpuks sättisin uue katte nööpnõeltega paika. Ahjaa, ainuke asi mida ma teha ei oska on traageldamine 😀 mul ei tule see mitte kunagi välja!

DSCF4329

DSCF4330

Kui kate oli valmis õmmeldud ei jäänud muud üle kui ta kinni naelutada. Jah, klambripüstoliga oleks töö saanud kiirem, lihtsam ja kindlasti ilusam. Aga naelad + haamber kombo on ka päris äge. Mul ei olnud muidugi õigeid mööblinaelu ja pidin läbi ajama sellega mis oli. Seega pigistage silm kinni, eksole.

Vahepeal kaalusin pingi jalgade lihvimist ja uuesti ära lakkimist, aga kes mind tunneb, teab, et mulle meeldivad vanad “lugudega” asjad (va antiigipoe kraam).. ja tegelt ma olen kärsitu ka. Igatahes, selline see pink siis tuli:

DSCF4336

DIY · köök

Tere, köök!

Äääää, ma olen vist tõesti kaua siit eemal olnud. Ma isegi ei leidnud “write” nuppu üles. Pidin lausa 4 minutit väga tähelepanelikult seda silmadega otsima. Mis siis vahepeal uut?

Teate, ma ei ole isegi kindel kus ma pooleli jäin. Viimati oli kevad kui kirjutasin. Instagram on ka vaikuses olnud. Üks põhjus on vist see, et kuna suurem remont sai seljatatud, lasime rihma lõdvaks. Minul pääses paisu tagant välja üks reisipisik. Ma olen selle aasta sees reisinud nelja uude riiki ja see ei ole kaugeltki veel kõik! 2018 on “Tere Euroopa!” ja 2019 loodan kaugemale jõuda… ja Florence’i kontserdile ka.. aga see selleks.

38504309_2207835846118217_4824901951781076992_n

Igatahes sinna meie remont siis jäi. Köögis oli ühendatud pesumasin, külmkapp, kohvimasin(ad) ja Berit laenas meile väikese pliidiraua kah, millel saime sooja sööki teha. Ausalt öeldes ajas see asja ära ja kuni Juulini oligi meie elu selline. Isegi 8 kilo makaronisalatit sain valmis vaaritatud ühel pisikesel pliidiraual.

Aga nüüd mitu kuud hiljem saan öelda, et meil on toimiv köök. Okei, puudu on veel ahi, kubu, liistud ja plaaditud sein. Aga meil on lõpuks ometi pliit ja NÕUDEPESUMASIN (mu järgmiseks postituseks saabki vist “Ood Nõudepesumasinale”) Kogu see köögi saaga on olnud nii uskumatult pikk. Küll oli vaja tellida töötasapinnad, neid lihvida, töödelda, paika lõigata. Oli vaja teha kraanikausi jaoks auk, pliidi jaoks auk. Tellida kraanikauss, tellida pliit, leida normaalne segisti jne. Jah, seda kõike oleks kindlasti mitukümend korda kiiremini saanud teha, aga tegu on meiega.

38731840_279394032837729_2326211423463538688_n

Et siin mitte niisama tühja maurata, räägin vähekene asjast kah. Töötasapinnad on meil kõige tavalisemad puidust plaadid, mille ostsime ESPAKist. Ma hinda ei mäleta aga väga kallid need olla ei saanud (#rotid). Võtsime selle paksema variandi, sest see tundus kindlam, ning kuna meil on päris raske kivist kraanikauss, arvas ka Espaki-onu, et see on hea mõte. See lõigati meile õigesse mõõtu kah. Tasapinna lihvis K ära ja edasi töötlesime juba Osmo õlivahaga. Vaha sai paar kihti peale kantud ainult selle eesmärgiga, et anda pinnale heledam toon. Pärast vahatamist lakkisime pinnad üle kõige lihtlabasema põrandalakiga, häääääästi mitu korda. Tulemusega jäime rahule.
Kraanikausi ja pliidi jaoks said augud muidugi juba ennem sisse lõigatud. Seda tegid koostöös projektijuht (mu isa) ja K. Polnud vist kõige keerulisem, aga samas mida mina ka tean. Ma passisin pealt ja kommenteerisin.

Kraanikauss on meil pärit ülla-ülla IKEAst. Tahtsin suurt valget kraanikaussi. Kui köögikapp kannatanud oleks, oleks isegi suurema võtnud. Samas võib-olla asjata, sest ega ma enam nõusid nagunii ei pese :D.
Segisti leidmise saaga oli vast kõige tüütum ja pani kogu köögi ootele. Esiteks kuna ma tahtsin kindlasti segistit mis on välja tõmmatav, piiras see mu valikuid. Hansgrohe Axori sarjal oli paari varianti, aga need käepidemed on nii fakin rämedad, et karju appi (sorri!). Teisalt ei soovinud ma maksta segisti eest oma esimese vastsündinud lapsega, seega üritasin leida miskit, mis jääks mõistliku hinnaklassi. Lõpuks leidsin sellise ja võib öelda, et oleme rahul. Segisti on väljatõmmatava osaga ja kui nuppu vajutad, on tal dušhi funktsioon ka. Ainult see nupp on selline plastiku tüüpi ja mitte kõige ägedam, aga kärab kah!

38500092_291801224927497_4198406960783032320_n

Esimest korda elus on mul gaasipliit ja ma olen nii hullult rahul. Gaasipliidil söögi tegemine on lausa lust ja rõõm. Ma lausa ootan, et ma saaks süüa teha. Ülejäänud köögitehnika on kõige tavalisem ja mitte peenete vilede-tuledega.

Kõik kiidavad köögikappide värvivalikut, kuid mul ikka sees kripeldab. Kui mul oleks vaid jaksu ja viitsimist läheksin otsemaid poodi ja ostaks musta värvi. Ja värviks selle köögi mustaks nii nagu ma alguses plaanisin.

Hetkel vist rohkem miskit muud kirja panna ei olegi. Järgmises postituses näitan oma uut vaipa mille ma käsipagasis Lissabonist endaga koju vedasin :D. Ja kirjutan sellest kuidas ma sõbranna vanaisale kuulunud jalapingi endale skoorisin ja sellel katte ära vahetasin.

38284376_548883972193750_3629083653851578368_n